Veini voolas ojadena.

Ja mõnikord purskas vulkaani kombel taeva poole, kattes “õnnelike” möödujate riided, juuksed ja naha kleepuva kihiga. Ehk mida kujutas endast tegelikult töötamine ühes suures veinitootmisettevõttes? Kas teile tulevad ka veinile mõeldes  silme ette romantilised stseenid filmidest, kus paarikesed küünlavalgel pokaalist meelemärjukest rüüpavad, kõrvale juustu, viinamarju ning maasikaid mekivad. Või siis imelise looduse keskel asuvad armsad viinamarjaistandused, kus õnnelik pere puidust vaatides veini valmistab. Ma ei taha nüüd mingi tujurikkuja olla, kuid sellised pildid võite kohe peast pühkida, kui mõlgutate mõtteid, kuidas meie töö veinikas välja nägi. Continue reading “Veini voolas ojadena.”

Advertisements

Koduotsingud Griffithis

Oleme tagasi töölainel ning seoses sellega tekkis jälle vajadus veidi pikemalt ühe koha peale pidama jääda. Seekord seadsime end sisse Uus-Lõuna-Austraalia osariigis asuvasse linnakesse nimega Griffith. Varasemalt olime kuulnud, et tegemist on eestlaste linnaga ning tõesti – ole sa toidupoes, jõusaalis, kohvikus, ikka kuuled kuskil kedagi emakeeles jutustamas. Rahvuskaaslased on siia kokku meelitanud peamiselt veinihooaeg, kuna ümbruskonnas on lisaks meie tööandjaks olevale Casellale veel ligi paarkümmend väiksemat veinitootjat. Continue reading “Koduotsingud Griffithis”

Jõulud keset suve ja matkad mägedes

Tere armsad lugejad!

Loodan, et Teie jõulud möödusid õnnelikult lähedaste keskel ning uus aasta tõi endaga kaasa suure portsu energiat, mida nüüd kulutama hakata. Meie pühad möödusid sel aastal harjumuspärasest hoopis teisiti, mis mõnes mõttes on ju huvitav, kuid olgem ausad, just siis kippus ligi mõrumagus koduigatsus. Ei, mitte sellepärast, et oleksin tahtnud kubujussina lumes sumbata. Continue reading “Jõulud keset suve ja matkad mägedes”

Töö viljakuhjade keskel, nii öösel kui päeval.

Paar nädalat tagasi käis töö juures vilgas sagimine. Rekkajuhid seadsid end oma suurte masinatega hommikuti juba enne avamist järjekorda, et kiiresti koormast lahti saada ning uue järgi kihutada. Jõuludeks oli veoautode hordidest alles vaid mudasse surutud rehvimustrid ning viljapunkrite juures viimaseid autosid ootavate töötajate ümber tiirutavad kärbsed. Suurem osa farmeritest jõudsid plaanide kohaselt enne jõule saagikoristusega ühele poole ning see tähendas, et ka meil oli aeg edasi liikuda. Continue reading “Töö viljakuhjade keskel, nii öösel kui päeval.”

Port Wakefield ja 1700 km retk järgmise töökoha lootuses

Seitsmendal novembril alustasime tööd Lõuna-Austraalia pisikeses linnakeses nimega Bowmans. Tegemist on tõesti väikese kohaga Adelaidist Port Augustasse viiva raudteeliini ääres, kus peale kahe suure ettevõtte (meie tööandja Viterra ning Austraalia juhtiva heina töötlemise ja eksportimise ettevõtte Balco Australia) suurt muud ei tundugi olevat. Seega sai meile esimel korral sealt läbi sõites selgeks, et tulevast elukohta tuleb veidi eemalt otsima hakata. Õnneks asub Bowmansi lähedal kaks suuremat keskust, Balaklava ja Port Wakefield, ning hakkasime end sealsete üüriturgudega kurssi viima. Kuna interneti vahenduselt sobivad variante leida ei õnnestunud, siis seadsime sammud kohalikku kinnisvarabüroosse, mille kaudu lõpuks endale ka Port Wakefield´i elamise leidsime. Continue reading “Port Wakefield ja 1700 km retk järgmise töökoha lootuses”

Uue autoga Great Ocean Roadile.

Jõudsime tagasi Austraaliasse 27. septembri hommikul kella poole seitsme paiku. Lend ei olnud küll kõige pikem (ca 6 tundi), kuid möödus tol korral kuidagi eriti vaevaliselt.  Leidsime oma armsa bussikese täpselt sealt, kuhu ta jätsime ning õnneks ka samas seisukorras (kõik Eestist saadud kommid ja shokolaadid olid ilusti alles, kui siis ainult veidi pehmemad 🙂 ). Korraks kaalusime varianti sealsamas parklas enne teele asumist tukastada, kuid hinge tungis ärevus ja mõte oli kiirelt peast pühitud. Continue reading “Uue autoga Great Ocean Roadile.”

Meie Bali elu vol 3. Ubud.

Ubudi majutus pani kolm korda üle kontrollima, kas sõidustiili poolest sõge bussijuht meid ikka õiges kohas maha pani – Kubu Bali Baik Villa & Resort. Kui tavaliselt oleme harjunud, et internetist tutvustust vaadates tuleb arvestada reaalsuses kolm korda väiksemate tubade ja veidi väsinuma välimusega, siis seekord oligi kõik sama ilus nagu piltidel. Kohale jõudes ootasid meid hilisest õhtutunnist hoolimata soojad naeratused ning tervitusmahlad. Continue reading “Meie Bali elu vol 3. Ubud.”