Veini voolas ojadena.

Ja mõnikord purskas vulkaani kombel taeva poole, kattes “õnnelike” möödujate riided, juuksed ja naha kleepuva kihiga. Ehk mida kujutas endast tegelikult töötamine ühes suures veinitootmisettevõttes? Kas teile tulevad ka veinile mõeldes  silme ette romantilised stseenid filmidest, kus paarikesed küünlavalgel pokaalist meelemärjukest rüüpavad, kõrvale juustu, viinamarju ning maasikaid mekivad. Või siis imelise looduse keskel asuvad armsad viinamarjaistandused, kus õnnelik pere puidust vaatides veini valmistab. Ma ei taha nüüd mingi tujurikkuja olla, kuid sellised pildid võite kohe peast pühkida, kui mõlgutate mõtteid, kuidas meie töö veinikas välja nägi.

Esimesel päeval tehti meile kohe selgeks, et tegemist on tehasega. Casella on piirkonna suurim veinitootja ning suurimad tünnid mahutavad korraga 1,1 miljonit! liitrit veini. Hooajaks palgatakse juurde üle saja lisatöölise (kellest suurem osa eestlased), kes juhatavad rekkaid viinamarjakoormaid maha laadima, opereerivad viinamarjade purustusmasinaid,  jälgivad presside tööd, siblivad sipelgate kombel erkoranžis töörõivais hiigelsuurte veinitünnide vahel ringi tarides voolikuid, pumpasid, metallist ühenduslülisid ühest kohast teise, toimetavad tünnidest veinipudelitesse võetud proove laborisse testimisele, filtreerivad sissetulevat viinamarjamahla,  lisavad tootele erinevaid kemikaale, veavad tõstukiga klaaspudeleid täis aluseid, jälgivad mürarikastes ruumides ekraanide taga  masinate tööd, krutivad vastavalt vajadusele nuppe, ronivad mööda treppe kõrgele tünnide otsa mõõdulindi abil mõõtma, palju veini/mahla/pärmi mahutites on ja palju palju muud. See on ainult väike nimekiri veinitehase tööprotsessidest. Meie Casella-elu algas 22.01 toimunud sissejuhatava koolitusega (induction). Pärast seda oli  üks vaba päev, millele järgnes kaks päeva (24.01-25.01) klassiruumis ning õues tehase tööga tutvumist.

casella1
http://www.enoarquia.com

Mina olen  töötanud kahel erineval ametil – tünnide vahel voolikute ja pumpade abil veini/mahla/kemikaale ühest mahutist teise transportinud (GENERAL) ning võtnud vastu viinamarju toovaid rekkaid ja opereerinud viinamarjapurustusmasinat (CRUSHER). Viimases töötasin kokku kõigest kaks päeva, kuna mulle meeldis esimene amet rohkem ning eelmine supervisor ütles, et andku ma aga teada, kui tagasi soovin saada ja ta korraldab asja ära. Nii juhtustki, et crusheri tööpäeva esimesel pausil käisin küsimas, kas saaksin ikka generali tagasi. Minu jaoks oli generali töö huvitavam (mitmekülgsem ja liikuvam, ühe vahetuse jooksul tuli keskmiselt 25 000 sammu ning treppidest suurte tünnide otsa ronimine, pikkade voolikute tarimine ja ca 10-kiloste kemikaalikottide vedamine mõnus trenn). Rain töötas RVD osakonnas, kus toimus sissetuleva viinamarjamahla filtreerimine, ning oli pärast esimesi tööminuteid üleni valge pulbriga kaetud. Nüüd aga kõigest lähemalt.

Esimesel tööpäeval(ööl) oli tunne, nagu oleks suletud tehasesse sisse tunginud. Minu esimene vahetus algas 28. jaanuari õhtul kell 22.30, Rainil oli esmaspäeval, 29.01 täiendav RVD koolitus ning tema öö-töö-elu algas 30.01. Kuna minu esimene vahetus algas pärast pikka nädalavahetust (26.01 – Austraalia Päev), mil tavaliselt 24/7 töötav veinitehas oli mõneks ajaks suletud, siis polnud kuskil hingelist näha ning tavapärase sagina ja mürina asemel kostusid eemalt vaid üksikud kolksud. See pani mind kolm korda kahtlema, kas tulin ikka õigel kuupäeval ning kellaajal kohale.

Austraalia Päev märgib ajaloolist sündmust, mil esimene Briti laevastik 26. jaanuaril 1788. aastal Port Jacksonisse saabus ning mil Kuberner Arthur Phillip Sydney Abajas lipu heiskas.  Paljud põlisrahvastest austraallased peavad seda päeva aga kas sissetungi või ellujäämise päevaks, mistõttu on tekkinud vaidlused, kas ühe osa rahva jaoks negatiivse alatooniga päeva on õige riiklikul tasandil suurte pidustustega tähistada. Käivad arutelud Austraalia Päeva kuupäeva muutmise üle, et austraallaste jaoks pea suurimat püha (mõned ütlevad, et see on nende jaoks isegi suurem ja tähtsam sündmus kui aastavahetus) saaksid tähistada kõik (hetkel on aborigeenide jaoks tegemist valusaid mälestusi täis päevaga, mille tähistamine ilutulestiku saatel ei tule kõne allagi).

Esimese päeva ärevuses unustasin maha ka oma lõuna, kuid õnneks oli töö juures alles veel tasuta pakutavaid puuvilju (igal neljapäeval on puhkeruumide laudadel töötajatele tasuta võtmiseks mõeldud erinevaid puuvilju). Esimese päeva ärevus üle elatud, läksin teisel päeval tööle ning avastasin, et mind pole üldse graafikus. Meie kohustus oli iga päev enne töölt lahkumist graafikut vaadata, kas oled ikka tööl. Reeglina ollakse ikka 5 tööl ja nädalavahetus vaba, kuid võib ette tulla muudatusi. Pöördusin oma toreda supervisori (igal töörühmal on kogenud tiimiliider, kes tööd juhib ja meie eest vastutab) poole ja uurisin, et kas pean koju tagasi minema, kuid kergenduseks sain teada, et tema info kohaselt pidin siiski tööl olema ning ju siis graafikust oli mu nimi lihtsalt kogemata välja jäänud. Olime kuulnud, et eelmistel aastatel on olnud probleeme, kus mõned töötajad pole piisavalt töötunde saanud ning seetõttu töökohas veidi pettunud olnud. Meil läks õnneks ning sellega probleeme ei olnud. Sain isegi kaks 12-tunnist lisatööpäeva (need on eriti magusad, kuna ühe päevaga teenib lisaks 600 dollarit). Rain jäi töölt küll paar päeva koju, kuid seda enda tervise tõttu, mitte põhjusel, et oleks graafikust välja jäetud. Rainil kohe kuidagi õnnestub endale vigastusi ligi meelitada. Eelmisel aastal enne puuvilla töö algust kukkus talle sangpomm varbale, teravilja tööl jäi sõrm raske metallijuraka vahele ning siin Casellas lendas mingi jama silma. Viimasega tuli lausa arstile minna, kus see puru pisikese puuri abil välja opereeriti. Õnneks oli see silma pealmises kihis, mis püsivaid kahjustusi ei tekitanud ning opijärgsel päeval 70% ulatuses juba ära paranes. Mõni päev pärast oppi oli silm korras ning sai tööle naaseda. Kuna tegemist oli töö juures juhtunud õnnetusega, siis hüvitas tööandja kõik kulud ning maksis ka kojujäädud päeva eest.

Esimesed kuu aega nägi meie päevaplaan välja selline:

15.00-16.00 : Äratus

16.00-18.00 : Trenn

18.00-21.00 : Hommikusöök, tööle toidu valmistamine, lebotamine

21.30 : Lõunasöök

21.45 : Tööle sõitmine

22.30 – 6.30 : Töö

07.00 : Koju pesema ja magama

Viimasel kuul hakkas aga öövahetus/väsimus või lihtsalt laiskus tunda andma ning graafik muutus väga kaootiliseks. Mõnikord käisime trennis hommikuti töölt naastes ning ärkasime vahetult enne tööle minekut kell 9 õhtul. Teinekord magasime 4-5 tundi, käisime trennis, sõime kõhud täis ja siis magasime jälle kuni oli aeg tööle minna. Või siis ei läinud üldse trenni ja magasime kokku kõigest 4-5 tundi (viimase kolme nädala karm reaalsus). Minu jaoks lõpes hooaeg 29. märtsi hommikul kell 6.30 (Rainil ca paar nädalat varem) ning seega saime Casellas töötada ca 2 kuud. Tänu sellele, et hooaeg ei olnud pikk, jäime kokkuvõttes väga rahule ning lõpuväsimus ei jätnud sealoldud ajast negatiivset tunnet sisse.

Kasutan nüüd piltide abi, et tööst veidi täpsemat ülevaadet anda.

Raini töökoht, RVD (rotary vacuum-drum filter):

IMG_20180314_035030
Raini üheks ülesandeks oli jälgida, millal need suured filtreerimispulbrit täis kotid tühjaks said ning seejärel tõstukijuhi abiga uute vastu välja vahetada.
IMG_20180314_035009
Pulber liikus edasi tünni (pildil paremal pool ääres), kus see vee ning sidrunhappega segunedes moodustas filtreerimismasina jaoks vajaliku segu. Tahvlile tuli märkida, mitu kotti on masinasse läinud ning iga kolme koti tagant 50 l sidrunhapet lisada.
IMG_20180314_035118
RVD tööülesannete tahvel.
IMG_20180314_035058
Suured filtreerimismasinad (hetkel ei tööta).
IMG_20180314_035158
Filtreerimismasinaid oli kokku 8 ning neid pidi iga ca 4 tunni tagant survepesuriga pesema.
IMG_20180314_035144
Filtreerimismasin tööhoos. See punane vedelik ongi viinamarjamahl.

Hooaja lõpu poole jäi RVD-s tööd vähemaks ning üha enam tuli ka Rainil hoopis generali tööülesandeid täita.

GENERAL:

IMG_20180314_040001
Tehases on palju erineva mahutavusega tünne. Siin pildil on tegemist suurimatega, millest üks tünn mahutab korraga 1,1 miljonit liitrit veini!
DSC_0103
Ühel laupäeval läksin varem tööle ning nägin tehast ka päevavalguses. Tünnide otsas oli päikesega pääääris soe toimetada, kuid vaade oli see-eest ilus.
DSC_0146
Tehas on jagatud erinevateks “farmideks”, et õige tünni kiirelt ja lihtsalt üles leiaks. Selleks, et üleval tünnide otsas mugavalt ühest farmist teise minna (et ei peaks liiga palju treppidest käima) oli erinevate farmide vahele ehitatud sellised sillakesed.
IMG_20180308_060140
Esimesel korras võttis tünnide otsas orienteerumine silme eest kirjuks ning tunne oli nagu labürindis. Tegelikult asetsesid kõik väga loogiliselt ja iga järgmise korraga jäi valepöördeid aina vähemaks ning õige tünni leidis kiiresti üles.
DSC_0147
Mõnikord (mitte kõige harvemini) tuli ette, et produktile lisatud kemikaalid või gaas hakkasid liiga kiiresti reageerima, mille tulemusel tünnid üle ajama hakkasid. Heal juhul voolas/vahutas vaid veidi veini mahutist välja, veidi halvemal juhul sai “vulkaani” vaatemängu mitmeid minuteid imetleda ning maha voolas mitmeid tonne produkti.
DSC_0015
Vahetuse alguses saime kätte winemaker´ite (nn veiniloojate 😀 ) koostatud töölehed, kus olid kirjas tööülesanded (kust kuhu ja kui palju produkti saata, millisesse tünni kui palju mingeid aineid lisada, millise temperatuurini produkti soojendada/jahutada jne jne). Kuna hooajaks palgatakse juurde väga palju lisakäsi ja kõikide nimede meeldejätmine on ülemustele/supervisoritele paras katsumus, siis elu lihtsamaks muutmiseks kleebiti kõigile nimi otsaette.
IMG_20180314_035340
Hooaja tipphetkel on korraga töös palju erinevaid transfeere ehk siis ehitatakse palju erinevaid liine, et produkti ühest tünnist teise toimetada. Selleks läheb vaja palju erinevaid voolikuid ja nagu näha antud piltilt, siis tulemuseks oli paras sasipundar.
IMG_20180314_035354
Liinide ehitamine oli nagu mõnus mälumäng – tünnide ja erinevate farmide vahel jooksevad metallist torud, mida omavahel voolikutega ühendades tuleb luua võimalikult lühike tee ühest tünnist teise.
IMG_20180314_035444
Tavaliselt oli see voolik, mis kätte vaja saada, kõige alumine.. ja need voolikud (eriti kui transfeer parasjagu töös ja voolikud toodet täis) ei olnud mitte teps kerged.
DSC_0119
Liinide ehitamiseks vajalikud metallist erinevad ühenduslülid asusid sellistel riiulitel. Hooaja lõpu poole olid aga enamik asjad kasutusel ning nagu pildilt näha võib, siis read riiulitel üpris hõredad. Sedasi võisidki vabalt pool tundi lihtsalt ringi kõndida ning vajalikku jupikest mööda tehast taga otsida.
DSC_0117
Sama kehtis pumpade kohta. Kui olid õnnelik, siis leidsid need ettenähtud kohast.
DSC_0120
Ja ka voolikud polnud mingi erand. Mõnikord said pikki voolikuid mitusada meetrit tarida, kuna lähemalt lihtsalt ei olnud ühtegi vaba võtta.
DSC_0021
Õnneks veeti neid enamasti ikka kahekesi, kuid tuli ette ka hetki, mil oli vaja asi kiirelt ära teha ning ei jõudnud oodata, millal paariline appi saab tulla.
DSC_0106
Mingi hetk olid vabad voolikud ning harv nähtus, et kui mõne leidsid, võtsid kohe kaks tükki korraga, kuna selja pöörates oli see teine juba tavaliselt läinud.
DSC_0122
Kui liin valmis ehitatud sai, siis tuli see enne toote tranfeerima hakkamist ka ära puhastada. Selleks kallati ühest otsast puhastuskemikaali voolikusse ning ühendati veevoolikuga, et siis terve liin läbi pesta. Pildil ongi näha liini teine ots, kus siis üks töötajatest pidi jälgima, millal liin puhtaks saab (veiniga reageerides muutus puhastuskemikaali värvus mustaks ning seega oli üpris lihtne aru saada, millal liin puhas on, tuli lihtsalt oodata, millal vesi jälle selgeks muutus). Kui liin puhas ning supervisori kinnitus olemas, siis võis alustada toote transfeerimist. Selleks, et voolikus olev vesi tünni ei satuks, tuli kõigepealt tünni kraan kinni hoida ning lasta veel põrandale joosta. Nii kui vesi otsa sai, tuli kraanid ära muuta, et toode hakkaks tünni voolama. Enamasti tuli maitsta, millal vesi tooteks muutuma hakkab, kuna alati ei olnud sellest lihtne lihtsalt peale vaadates aru saada.
DSC_0124
Liinide ehitamisel tuli sageli appi võtta sellised suured mutrivõtmed.
DSC_0012
Lisaks liinide ehitamisele pidime tünnidest võtma proove ja need siis laborisse testimisele viima.
DSC_0013
Pudelitele tuli kirjutada, mis tünnist toode võetud on ning milliseid näitajaid testida tuleb.
IMG_20180308_060201
Mõõdulindi abil tuli ka tünnides oleva produkti kogust mõõta. Selleks oli mõõdulindi otsa kinnitatud helkur, et oleks näha, millal see tooteni jõuab. Kui öövahetuses taskulamp maha ununes, siis oli seda päris keeruline teha. Õigemini siis tuli lihtsalt kellegi teise oma laenata, kuna pimedas tünnis polnud midagi näha.
DSC_0011
Tootele lisatakse päris palju päris erinevaid aineid. Selleks võis olla pärm, viinhape (tartaric acid), vitamiin B6 jne. Igal ainel on omad nõudmised, kuidas seda lisama peab, kas tuleb veega segada või hästi aeglaselt otse tünni kallata vms. Antud pildil lisame töökaaslasega juba valmis veinile munapulbrit, mis tuli hoolikalt enne lisamist külmas vees lahustada.
DSC_0116
Mõned kemikaalid, millega tööd tehes kokku võis puutuda, olid päris ohtlikud ning kui juhtus, et õnnetus neid kuidagi endale peale ajada, siis olid tehase terrotooriumil sellised hädaabi dušid, millega end siis kiiresti üle tuli loputada. Me neid õnneks kasutama ei pidanud.
DSC_0072
Mingil perioodil oli minu peamiseks ülesandeks sellise masina abil pärmi valmistamine. Kui muidu töötatakse enamasti paaris, siis seda tööd tehti üksinda ning vahelduseks oli täitsa mõnus omaette nokitseda.
dsc_0131.jpg
5 minutit enne vahetuse lõppu õnnestus mul end üleni punase veiniga kokku määrida. Tegelikult oli see väga tavaline, et olid ülekere läbimärg või veini/mahla/pärmi/lihtsalt tolmuga kaetud, sest näiteks voolikuid lahti ühendades võis sealt väga suure survega vett pursata, kogemata vale kraani avades olid üleni kleepuva mahlaga kaetud, sattusid tünni alt läbi kõndima, milles parasjagu lisatud pärm veiniga reageerima hakkas ja kõik üle ääre purskas jne jne.

Selline oligi lühidalt ja veidi segaselt kirjeldatuna meie elu veinitehases. Töövälisel ajal me midagi erilist väga ei teinudki. Ühel nädalavahetusel sõitsime ca 200 km kaugusel asuvasse Wagga Waggasse, et kätte saada elu esimene rodeo kogemus. Oli  täitsa huvitav. Lisaks pullidele üritati seljas püsida ka metsikult kappavatel täkkudel, näidati oskusi takistusradade läbimisel, kus kaasa lõid ka kõige pisemad (ca 4 aastased) ponide seljas.

IMG_20180203_190212.jpg
Täkkude seljas suutsid vaprad võistlejad kauem püsida ning seetõttu oli neid sõite palju huvitavam jälgida.
IMG_20180203_190210.jpg
Perutasid ikka korralikult.
IMG_20180203_215225_1.jpg
Härgade seljas jõuti keskmiselt olla kõigest paar sekundit, enne kui kõrge kaarega maha lennati.

IMG_20180203_190030.jpg

DSC_0057.JPG
“Teeme ühe trennipildi ka”. Ilmselgelt ei olnud Rain sellest mõttest vaimustuses 😀
IMG_20180310_100135
Ei saa lisamata jätta pilti ületee naabrite autost, millega Rain mind ühel hommikul äratas ja millele ma vastu vaidlesin, et tegemist on kellegi koduloomaga. Aga vot ei olnud koduloom.

Tänaseks oleme jõudnud tagasi Boggabrisse, kus eelmisel aastal oma Austraalia töö-elu alustasime. Esmaspäeval ja teisipäeval (09.04 – 10.04) toimusid esimesed koolitused ning arvatavasti hakkab töö ise pihta järgmise nädala keskel/lõpu poole. Elame näeme. Kas sel aastal toimib kõik sama vana rada pidi või on ka ehk midagi uut ja põnevat, saate lugeda järgmisest postitusest.

IMG_20180405_150155
Kui ees ootab 675 km pikkune autosõit Griffithist Boggabrisse, siis tuleb ju ometi kohvikust läbi minna ning teemoona kaasa võtta 🙂

Olge mõnusad!

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s