Koduotsingud Griffithis

Oleme tagasi töölainel ning seoses sellega tekkis jälle vajadus veidi pikemalt ühe koha peale pidama jääda. Seekord seadsime end sisse Uus-Lõuna-Austraalia osariigis asuvasse linnakesse nimega Griffith. Varasemalt olime kuulnud, et tegemist on eestlaste linnaga ning tõesti – ole sa toidupoes, jõusaalis, kohvikus, ikka kuuled kuskil kedagi emakeeles jutustamas. Rahvuskaaslased on siia kokku meelitanud peamiselt veinihooaeg, kuna ümbruskonnas on lisaks meie tööandjaks olevale Casellale veel ligi paarkümmend väiksemat veinitootjat.

Wikipedia andmetel on Griffithi ja ümbritsevate alade rahvaarvuks 2015. aasta seisuga 25 000 – 30 000. Meie jaoks on tegemist suurima linnaga, kus pikemalt elanud/töötanud oleme. Enam ei pea toidupoes käimiseks 80 km sõitma. Vähe sellest, vastavalt tujule saab isegi valida, millist poodi külastada, kuna esindatud on kõik suuremad – Woolworths, Coles, Aldi, IGA. Lisaks palju söögikohti, kohvikuid, jõusaale, riiete ja pudi-padi poode jne. Ehk kõik on käe-jala juures olemas. Teisalt on Austraalia mõttes tegemist ikkagi väikelinnaga tänu millele on liiklus rahulik ning puuduvad väsitavad rahvamassid (kui vältida tipptunni ajal toidupoe külastamist).

DSC_0021
Vaade linnale.
DSC_0024
Vaade linnale vol 2.
IMG_20180118_131140
Pilkupüüdev dekoratsioon Griffithi turismiinfopunkti juures.

Griffithis on meil lühikesest ajast hoolimata olnud juba 4 erinevat kodu, kui nii võib öelda. Esimesed kaks erinesid pelgalt selle poolest, kuhu auto pargitud oli. Saabusime linna 15.01 õhtul, et järgmisel päeval kinnisvarabüroo kaudu üürile antavat maja vaatama minna (järgmisel hommikul saime sõnumi, et maja vaatamine lükkub päeva võrra edasi). Meie esimeseks ööbimiskohaks sai juba Casella katsete ajast tuttav puhkeala jõe kaldal. Veetsime esimesed kaks ööd seal ning tegelesime aktiivselt kodu leidmisega (sirvisime kinnisvaraportaale, Griffithi Facebooki grupis olevaid kuulutusi jne). Vahepeal kutsusid sõbrad meid linnast ca 10 km kaugusele järve äärde ilusat ilma nautima ning piknikku pidama. Kuna olime otsingutest väsinud ja juba veidi (kuid siiski ainult veidi) pahuramaks muutunud (hakkas kohale jõudma, et pingevaba puhkuse periood, kus kohustused puuduvad ja aega on maa ja ilm, hakkab lõpule jõudma ning enne töö algust oleks vaja siiski autost nelja seina vahele kolida), siis otsustasime pausi teha ning vähemalt paariks tunniks mõtted mujale suunata. Järve äärde jõudes leidsime eest suure ja hoolitsetud päevase piknikuala väligrillide, mitmete katusealuste ning toredate karvaste-sulelistega (paabulinnud, emud, kanad, kuked, kitsed, hirved, põhjapõder, eesel). Meie õnneks asub selle sama järve ääres päevase piknikuala kõrval ala ka telkimiseks, kus on olemas isegi korralik külma veega dušš (kui õues on iga päev 40 kraadi, siis soojast veest nagunii puudust ei tunne). Sellest sai järgmiseks kolmeks ööks meie teine kodu Griffithis (eelmiselt puhkealalt jalutas hommikuti läbi ilmselt narkouimas naisterahvas, kes küll teistele inimestele ohtu ei kujutanud, kuid tema kätega õhku vehkimine, nähtamatute kaaslastega vaidlemine/karjumine, selili murule viskamine ja seal püherdamine oli siiski veidi kõhe ning olin õnnelik, et sealt tulema saime). Esimesel nädalal oli siin iga päev sooja 40 kraadi ringis, mõni päev paar kraadi rohkem, teine päev paar kraadi vähem. Otsisme küll auto akendele sääsevõrgud ning oma matkaventilaatorile uued patareid, kuid sellise kuumaga autos magamine on ikka päris piinarikas.

DSC_0001
Koduotsingud täies hoos. 
IMG_20180120_134937
Siis, kui kodu veel ei olnud, nägid meie lõunasöögid välja sellised.

27047285_1842119445829580_1804335652_o

DSC_0041

DSC_0043
Kolm ühes – pesu puhtaks, akud täis ning kuuma eest paariks tunniks peidus.

_edited
Sõprade juures ilma nautimas.

DSC_0051

IMG_20180115_211735
Päikeseloojang meie Griffithi nö esimeses kodus.

Sõbrad meie teises “kodus” järve ääres asuval puhkealal:

DSC_0018

DSC_0008

DSC_0016

DSC_0037

Koduleidmise protsessi kiirendamiseks panime Facebooki Griffithi osta-müü-vaheta gruppi üles elukoha otsimise kuulutuse. Esimesena käisime vaatamas ühte tuba ridaelamuboksist, mida üüris välja üksik naisterahvas. Enne toa nägemist olime kindlad, et võtame selle ära ning kolime juba samal õhtul sisse, sest seljataga oli järjekordne väsitav öö kuumusega võideldes. Leidsime eest täiesti normaalse elamise ja esmamulje põhjal sõbraliku naisterahva. Siiski ei tundnud kumbki meist seal ennast kuigi hästi (võib olla oli põhjuseks naise suitsulembus, mille aroomid ka tube täitsid või siis hoopis midagi muud, ei oska öelda). Igaljuhul tänasime omanikku meile oma kodu näitamast ning otsustasime, et peame autos vastu nii kaua, kuni leiame elamise, mis ebamugavustunnet ei tekita ning kus tõesti olla tahame. Jällegi sain kinnitust sellele, et enne õhtut ei ole mõtet ikka hõisata. Järgmisel päeval käisime vaatamas järjekordset tuba ridaelamuboksist. Seekord oli omanikuks tore ja avatud noor naine ning tema mõnekuune kassipoeg. Ma olin müüdud 😀 Elamine oli küll pisike, kuid õhustik mõnus ja krutskeid täis väike lõvi lihtsalt liiga armas. Saatsime oma elukohtade maaklerite andmed, et omanik saaks meie üüritausta kontrollida ning jäime  naise otsust ootama. Samaks päevaks oli meil kokku lepitud ka ühe renoveerimisjärgus maja vaatamine. Mõtlesime selle juba tühistada, kuna lootus sinna sisse kolida oleks olnud alles paari nädala pärast ja nii kaua autos elada me poleks suutnud. Aga kuna meil nagunii midagi paremat teha ei olnud ning majade/tubade vaatamisest oli selleks hetkeks saanud omaette meelelahutus, siis otsustasime ikkagi pilgu peale visata. Sellen majani jõudsime tänu Griffithi Facebooki gruppi postitatud koduotsimise kuulutusele. Minuga võttis ühendust noormees, kes pakkus välja, et saaksime üürile võtta tema maja teise korruse. Majas on pooleli renoveerimine, kuid ülemine korrus täielikult elamiskõlblik. Kuna aga mees ise töötab linnast väljas, siis ei olnud võimalik seda kohe vaatama minna. Ta andis meile aadressi, et saaksime majale väljast poolt pilgu peale heita. Kui aadressi saime, oli väljas juba pime, kuid uudishimu oli nii suur, et sõitsime ikkagi kohale. Veidi kahtlane oli pimedas ümber võõra maja tuiata (Rain üritas aknast sisse piiluda, et veidi rohkem aimu saada, mis meid ees võiks oodata). Ega tegelikult tol õhtul aru saanud, mida maja endast kujutab ja otsustasime päevavalges tagasi tulla. Järgmisel hommikul leidsime eest veidi võssakasvanud ning mõningase ehitusprahiga kaetud majaesise. Üritasime küll välja nuputada, kas teine korrus oli juba renoveeritud või siis oli seal remont veel täitsa alustamata ja kujutasime ette, mis olukorras see küll olla võiks. Ausalt öeldes tekkisid kahtlused ning korraks mõtlesime juba omanikule kirjutada, et pole siiski huvitatud. Aga nagu varasemalt kirjutasin, siis oli majadevaatamine tol ajal meie meelelahutuseks. Õhtuks organiseeris omanik oma isa meile maja näitama ja saime jälle kinnitust sellele, et esmamulje võib petlik olla. Majja sisenedes leidsime eest värskeltlakitud läikiva puitpõrandaga renoveeritud teise korruse, kus oli kaks magamistuba, wc, vannituba, elutuba ning suuuuuuuur köök. Lisaks privaatne tagaaed ning suur rõdu. Olime meeldivalt üllatunud. Omaniku isa oli ka niivõrd tore ja abivalmis mees. Tol hetkel oli maja möbleerimata, kuid mees käis märkmikuga ringi ja kirjutas üles, mida ta meile sinna sisse peaks organiseerima. Majast lahkudes täitis hinge positiivne elevus ning tundsime, et oleme järgmise kodu leidnud. Sellega oli ainult üks mure – maja ettevalmistamine sissekolimiseks võttis aega ca 2 nädalat (mööbli ja tehnika organiseerimine, garderoobikappidele uste ette panemine, ustele lukkude paigaldamine jm pisiviimistlused). Leidsime, et maja on seda ootamist väärt ning jätkasime koduotsinguid, kuid nüüd ainult paariks nädalaks. Andsime ka toreda kassipojaga naisele teada, et sooviksime tuba üürida kõigest paariks nädalaks ning mõistame, kui ta otsustab selle kellelegi pikemaajalisele anda. Järgmisel päeval käisime läbi kinnisvarabüroo tükk aega tagasi kokku lepitud maja vaatamas (vaatamist lükati vahepeal veel päeva võrra edasi) ning saime jälle kogemuse võrra rikkamas. Vaatamine nägi välja sedasi, et teatud kellaajal avas maakler uksed ja kõik huvilised käisid toast tuppa ning küsimuste korral vestlesid välisukse kõrval nagu turvamehena seisva maakleriga. Lisaks meile oli huvilisi mitmekümneid ning seega lootus maja saada tundus üsna pisikesena. Maakler valib esitatud üüriavalduste seast välja tema arvates sobivad kandidaadid ning esitab need omanikule. Lõpliku otsuse langetab just viimane. Kuna meie maksimaalne üüriperiood oleks olnud kõigest 2-3 kuud, siis olime üsna kindlad, et meie valituks ei osutuks (enamasti eelistatakse minimaalselt pooleaastaseid lepinguid). Sellest polnud aga midagi hullu, kuna olime endale veebruarist juba elamise leidnud. Käisimegi seal pelgalt uue kogemuse ning uudishimu pärast. Maja oli ilus, kuid möbleerimata. Siin möbleeritud maja/korterit leida on pigem keeruline. Tänu sellele, et otsustasime maja ikka üle vaadata, tutvusime toreda briti noormehega, kes oli samuti koduotsinguil ning elas sealsamas järveäärsel puhkealal. Temalt saime vihje, et päeviti on mõnus raamatukogus jahedas istumas ning akusid laadimas käia, mida me ise veel avastanud ei olnud. Lisaks kohtusime eestlasega, kes tol hetkel elas linnast veidi väljas, kuid otsis linna veidi suuremat elamist. Meie kolmandaks koduks saigi just selle eestlase endine tuba Catania Fruit Salad farmis, viinamarjapõldude keskel. Ehk siis saime tänu sellele majavaatamisele hea soovituse raamatukogu näol ning elamise järgmiseks kaheks nädalaks. Kunagi ei tea, kuhu elu keerdkäigud ja uued kogemused sind välja viivad. Seega tasub alati võimalust kasutada ning mitte jätta laiskusest/hirmust ajendatult midagi tegemata. Olen seda siin Austraalias olles mitmeid kordi kogenud ning loodan aina enam leida endas julgust ja tahtejõudu võimalustest kinni haarata.

Meie kolmas kodu viinamarjapõldude keskel:

DSC_0086

DSC_0076

IMG_20180127_173116

DSC_0066

DSC_0073

DSC_0068

DSC_0093
Ei puudunud ka koduloomad, keda õhtuti söötmas sai käia.

DSC_0089

IMG_20180130_210224

Enne kolmanda kodu leidmist saime veel ühe huvitava kogemuse võrra rikkamaks. Otsisime nüüd tuba kaheks nädalaks ning üks pakkumine viis meid linnast väljas asuvasse pisikesse asulasse. Kui aadressi küsimise vastuseks sain ainult koolimaja nime, siis olime veidi segaduses. Kohale jõudes selgus, et mees oligi kunagisest koolimajast endale ja oma lastele kodu teinud. Ilmselt nägi ta facebooki grupis mitmeid meiesuguste seljakotirändurite koduotsingute kuulutusi, mis lõi pirnikese põlema ning peas kerkis uus äriidee. Nimelt plaanib ta teha oma koolimajast backerite hosteli. Meile pakkus ta ühte tagumist tuba, kus praegu elas sees veel tema poeg ning millel oli ukseks pelgalt kardin. Sinna jõudmiseks pidi läbi minema toast, kus tol hetkel elas tema tütar, kuid mehe sõnutsi kolib ta oma lastega elama kolmandasse tuppa, jättes eelpool mainitud kaks tuba backeritele välja üürimiseks. Meie oleksime saanud tagumise toa ja esimesse tuppa plaanis ta paigutada narivoodid. Seal elades poleks ilmselt kunagi pidanud wc järjekorras ootama, kuna hädal sai käia õues asuvas kompleksis, kus oli 7 kabiini (nagu puhkealade wc-d). Dušši tol hetkel veel ei olnud, kuid mees juhatas meid poiste wc kompleksi ning seletas, et sinna, kus praegu on pissuaar, tõmbab ta kardina ette ja ehitab duši. Igal pool oli kila-kola. Toas vedelesid riided ja meeletus koguses asju, mida keegi ilmselt kunagi enam ei kasuta. Igastahes tänasime meest ja ütlesime, et meil on paar varianti veel ning anname oma otsusest järgmisel päeval teada. Aa, ja üüri soovis ta  150 dollarit nädalas inimese kohta. Uskumatu. Praegu tagantjärgi mõeldes ei meenugi, kas seal meile kasutamiseks köök oleks olnud või mitte. Igastahes jällegi kogemuse võrra rikkam.
Tänaseks oleme end kenasti oma uude ja loodetavasti selle aasta viimasesse Griffithi koju sisse seadnud ning käime usinasti tööl ja trennis. Töö osas alles õpime, seega tuleb sellest lähemalt juttu mõne aja pärast, kui juba paremini mõikame, mida teeme. Etteruttavalt võin öelda, et siiani tundub see kõige huvitavam töö Austraalias, kuna ei piisa ainult käte-jalgade liigutamisest, peab vaheluseks ka aju kasutama.

DSC_0002
Meie praeguse kodu majaesine, kus õhtupimeduses nuuskimas käisime ja üritasime aru saada, mis meid ees ootab.
DSC_0115
Selle maja puhul võlus meid enim suur köök ja läikivad põrandad.

DSC_0122

 

DSC_0011
Vaade majale sisehoovist.

DSC_0004
Armas tagaaed.
DSC_0007
Aias valmivad apelsinid.
IMG_20180206_202827
Ja pekaanipähklid.

IMG_20180204_194737
Terrassil jäätist maiustamas.

 

DSC_0020

DSC_0024.JPG

DSC_0025

DSC_0028

DSC_0034
Kui majaomanikuga on väga vedanud ja ta arbuusi ning ämbritäie apelsine toob 🙂

Lõpetuseks soovime kõigile magusat sõbrapäeva 🙂

DSC_0019~2

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s