Jõulud keset suve ja matkad mägedes

Tere armsad lugejad!

Loodan, et Teie jõulud möödusid õnnelikult lähedaste keskel ning uus aasta tõi endaga kaasa suure portsu energiat, mida nüüd kulutama hakata. Meie pühad möödusid sel aastal harjumuspärasest hoopis teisiti, mis mõnes mõttes on ju huvitav, kuid olgem ausad, just siis kippus ligi mõrumagus koduigatsus. Ei, mitte sellepärast, et oleksin tahtnud kubujussina lumes sumbata. Jõulud on minu jaoks alati tähendanud perega veetmise aega piparkoogi-, mandariini-, hapukapsa-, süldi- ja verivorstihõngulises toas ning see kõikse õigem südantsoojendav jõulutunne tulebki just nii. Sadagu õues lund või vihma, kallite inimestega koosolemise rõõm on igasugusest ilmast üle. Ma ei väidagi, et  valged jõulud mulle ei meeldiks, kuid lumi on siiski lihtsalt boonuseks. Kahjuks kipub see, mis päriselt oluline, kohati meelest minema, keskendutakse negatiivsele ning olemasolevat võetakse iseenesestmõistetavana. Lihtsalt väike meeldetuletus, võta hetk ning ole tänulik selle üle, mis su elus head on. Ja kui hetkel tundub, et ei olegi midagi, siis püüa asjale teise nurga alt läheneda, kuskilt ikka väike valguskiir kumab. Aga seda muidugi juhul, kui inimene ise seda näha tahab.

IMG_2948.jpg

Olgu, aitab heietamisest ning räägime sellest, kuidas meie pühad möödusid. Otsustasime jõule tähistada austraaliapäraselt 25. detsembril, kuna 24. detsembril olime nagunii veel tööl ega poleks jõudnud rahulikult jõulusööki valmistada/nautida. Hommikul käisime ookeani ääres jalutamas ning lõunaks tulime koju kokkama. Tänu armsale perele, ei puudunud meie jõululaualt ka imemaitsev Eesti kapsas (nii imelik, kui see ka pole, siis Eestis olles sõime seda praekapsast pigem harva, kuid siin on see alati nimekirjas esimene, kui kodused küsivad, mida meile saata võib). Isegi ema tehtud kõrvits oli platsis. Kui olime oma roa valmis saanud ja selle uhkusega taldrikule tõstnud, saatsin ka emale pildi meie jõululauast. Too hetk mingit reaktsiooni ei tulnudki aga kui mõned päevad hiljem jutuks tuli ja ma küsisin, et kas nägid ikka meie jõulusööki, siis oli vastuseks – “ahjaa, nägin küll, et saatsid mingi pildi tühjast lauast” :D. Võrreldes traditsioonilise Eesti jõululauaga võis seda tühjaks nimetada küll aga meie jaoks olid taldrikud head ja paremat täis. Rain oli juba Eesti paki saabumisest saadik rääkinud, et teeme ikka kapsa ära, õnneks kannatasime siiski pühadeni.

DSC_0045~2_edited
Jõuluhommik ookeani ääres.

DSC_0046_edited

DSC_0008_edited

DSC_0062_edited
Meie ainsad jõulukaunistused sel aastal (ja needki leidsime toreda üllatusena Eesti pakist 😀  ).
DSC_0066_edited
Tadaaa! Selline oli meie “rikkalik” jõululaud. Joogiks granaatõunamahl ning magustoiduks tädi Helve saadetud Eesti piparkook, mmmm 🙂
DSC_0070_edited
Toit teeb ikka meele rõõmsaks.

Pärast jõule oli meil paar päeva aega asjade pakkimiseks ning majast välja kolimiseks. 27. detsembril olime kodinatega tagasi autos ning jätkasime ehtsat seljakotirändurite elu ühelt telkimisalalt teisele seigeldes. Port Wakefieldist lahkudes võtsime suuna Melbourne´i poole, kuna teadsime, et aastavahetuse veedame seal. Võtsime linnaga lähemalt tutvumiseks neljaks ööks hotelli, mille broneerisime alles aasta viimase päeva hommikul (jah, komme asju viimasele minutile jätta ei ole ka siinpool maakera kuhugi kadunud). Endalegi üllatuseks oli mõistliku hinnaga valikuvõimalusi päris mitmeid. Nii valisimegi sellise, mis asuks kesklinnale jalutuskäigu kaugusel (jalutada meile meeldib, ühistransporti pigem väldime ja takso/uberi eest ammugi maksta ei raatsi) ning kus oleks mõistliku hinnaga parkimisvõimalus. Põhilise meluni oli ca 2 km ning saime kõik asjad ilusti aetud. Jalutasime iga päev maha mitmeid kilomeetreid, uudistasime kuulsaid graffiteid täisjoonistatud tänavaid, kuulasime tänavamuusikuid (kuidas sa saad lihtsalt mööda kõndida, kui armas vana onu värisevate kätega saksofoni mängib või kõrvu paitavad elektriviiuli kaunid meloodiad. Isegi Rain oli nõus minuga mõnda aega tänaval klassikalist viiulit kuulama),  imetlesime kunsti National Gallery of Victoria´s ning imelisi linnavaateid Eureka Skydeck´lt (lõunapoolkera kiireim lift viis meid vähem kui 40 sekundiga 285 meetri kõrgusele, 88. korrusele, ehitise kõrgus 297,3 meetrit). Aastavahetuse ilutulestikku käisime vaatamas kesklinnas, kus rahvast oli murdu ning kohati tunne, et liikusime veerand tibusammu minutis. Melbourne´s lasti rakette 22 kõrghoone katuselt ning tagantjärgi tarkusena leidsime, et oleks olnud parem sinna keskele mitte ronida ja tuleshow´d kuskilt eemalt jälgida. Pärast pauku kaesime üle suure ja võimsa mängupõrgu Crown Casino. Silme eest võttis kirjuks ning tundsime end nagu Las Vegases (võrdlus toodud pelgalt filmides nähtu põhjal). Üsna pea aga rahvamassid väsitasid ning seadsime sammud tagasi hotelli poole. Oleme vist vanaks jäänud ega viitsi enam väga pidutseda, või siis lihtsalt polnud selline päev. Samamoodi nagu jõuludegagi, ei olnud mingit nn aastavahetuse tunnet. Aga see-eest uue aasta tunnet on lausa topelt – energiat ja tahtmist asju korda saata jagub küllaga.

DSC_0082_edited
Kogu elu uuesti autosse ning minek!
IMG_20171225_115215_edited
Mina: “Naerataaa!”, Rain: “rrrr”.
DSC_0099~3_edited
Teel Melbourne´i nägime ka haruldasi valgeid kängurusid. Kahjuks mitte vabas looduses.
IMG_20171228_163234_edited
Vabas looduses nägime aga sellist pisikest koaalapoissi. Tegemist oli turismiinfopunktiga ja tõmbas niivõrd palju tähelepanu, et pöörasime autol nina ringi ning läksime parklasse pilti tegema. Hea moodus turiste kõrvalasuvasse suveniiripoodi ning kohvikusse meelitada.
IMG_20171231_150909_edited
Vahva tervitus Melbourne´i hotellitoas.

Millal tegid Sina midagi esimest korda? Siin tuleb meil neid “esimesi” õnneks üsna sageli ette, nii suuremaid kui väiksemaid. Näiteks tellisime esimest korda elus hotellis toateeninduse. Jälle kogemuse võrra rikkam.

DSC_0132_edited
Jõulukaunistused Melbourne´i tänaval.
DSC_0137_edited
Ja need kuulsad maalingud.
DSC_0178_edited
Teise jaanuari hommik.
DSC_0182_edited
Läksin randa mõtteid mõlgutama, mida uuelt aastalt soovida.

DSC_0192_edited

DSC_0195_edited

 

IMG_20180101_143245_edited
Turistikas.
IMG_20180103_192504_edited
Roheluses jalga puhkamas.
IMG_20180101_110958_edited
Eureka Skydeck, mille 88. korruselt linna imetlemas käisime.
DSC_0222_edited
Vaade Skydeck´lt.

DSC_0225_edited

DSC_0218~2_edited

IMG_20171231_235347_edited
Rahvamass uut aastat ootamas. Inimesi jätkus kõikjale, kuhu silm seletas.
12398
Kasiinos ei tulnud ma selle pealegi, et pilti teha. Antud foto on internetiavarustest. Pildilt puuduvad kõik need värvilised, vilkuvad ja laulvad mänguautomaadid (tegemist pokkeritoaga), mida oli pea sama palju kui eelneval pildil rahvast.
DSC_0160_edited
National Gallery of Victoria.
DSC_0163_edited
Kunsti imetlemas. Rain ütles, et tema sai küll nüüd järgmise 14 aasta kunstiisu täis 😀

Konkreetset plaani, mida ülejäänud ajaga ette võtta, meil ei olnud. Mina tahtsin küll suure hurraaga (kuna uue tööni oli ju pea kuu aega) kohe Uus-Meremaale või siis Uluru kaudu (suur kuulus kivi keset Austraaliat) Austraalia Põhjaterritooriumi avastama minna. Tahaks ju kõike ja kohe ja korraga! Rain tõmbas mul aga tuure maha ja praegu olen talle selle eest ainult tänulik. Oli meil siin allpoolgi veel avastamist küllaga ja mõnus on vahelduseks rahulikumalt võtta (Uluru retk oleks tähendanud pea 9000 km läbimist ning Uus-Meremaale läheme siis, kui siin juba piisavalt seigelnud oleme, muidu reisime mujal ringi ja Austraaliat ennast niiväga ei avastagi). Seega nägid meie päevad välja sellised, et hommikuti (ööbisime endiselt tasuta telkimisaladel, küll pisikestes külades, metsades, mägedes, jõgede, järvede ääres) sirvisime Google Maps´i ning keerasime rooli sinna suunda, kus midagi põnevat silma jäi või mis lihtsalt kaardi pealt huvitav tundus. Enamasti tõmbavad meid rahvuspargid, eriti sellised, mis asuvad mägedes või ookeani ääres. Matkasime ja nautisime looduse ilu. Õhtuks otsisime järgmise ööbimiskoha ja nii see aeg lendas. 15.01 jõudsime Griffithisse, et peagi algavaks veinihooajaks endale elamine leida. Järgmisest postitusest saate lugeda, kui edukalt või edutult meie koduotsingud läksid. Nüüd aga pilte meie rändamistest:

IMG_20180104_183231~2
Suurlinnas oli huvitav aga maalapse jaoks ka väsitav. Õnnelikult tagasi looduse keskel.
DSC_0119_edited
Grampians National Park.
DSC_0117_edited
Mulle meeldib siinsete matkaradade mitmekesisus – on laiu kruusateid, kitsaid kivitreppe, mugavaid laudradasid, ekstreemseid kivilt-kivile hüppamist nõudvaid jõgedeületusi ja palju muud.
IMG_20171229_130601_edited
Vihma sadas aga teekond tippu oli see-eest väga huvitav.
IMG_20171229_132120_edited
Vaade oli seda ronimist väärt!
IMG_20171231_123714_edited
Uudistasime ka Melbourne´i kõrval asuvat vaatamisväärsust Hanging Rock.
IMG_20171231_125322_edited
Tippu viiv rada oli üks lihtsamate killast, kuid vaade polnud küll kuidagi lahjem.
DSC_0237_edited
Phillip Island.
IMG_20180105_162048_edited
Wilsons Promontory National Park.
IMG_20180106_102946_edited
Mõtlesime, et teeme rannapäeva. Liiga kuum oli, pidasime rannas vastu umbes 7 minutit 😀
IMG_20180106_134152_edited
Ühel jälle ligi 40-kraadisel päeval üllatas toidupood tasuta KÜLMA veepudeliga (meie vesi on autos külmast küll väga kaugel) 🙂
IMG_20180106_191656_edited
Ainuke soeng, mis sellise kuumaga elada laseb.

Austraalia kõrgemaisse tippu (2228 m) jõudmiseks võtsime ette ca 22 km matka Kosciuszko Rahvuspargis.

IMG_20180108_091136_edited

IMG_20180108_100536_edited
Ei möödunud meie talv ilma lumeta!

IMG_20180108_100739_edited

IMG_20180108_105006_editedIMG_20180108_105252_edited

IMG_20180108_112246_edited

IMG_20180108_113017_edited

IMG_20180108_143143_edited
Äikesetorm jõudis meieni õnneks alles 2 km enne lõppu.

IMG_20180108_142443_edited

Pärast seda võtsime suuna Austraalia algusaegadest tuttavate Sinimäede poole. Teel sinna peatusime mitmetes ilusates kohtades.

IMG_20180109_142811_edited
Kus on Tuuli?

IMG_20180109_143144_edited

IMG_20180110_140835_edited
Lihtsalt üks huvitav sild.
IMG_20180109_173825_edited
Uskuge või mitte aga tegemist oli väga ilusa ilmaga. Siin sõidame lihtsalt pilve sees.

IMG_20180109_165340_edited

IMG_20180112_113931_edited
Avalik bassein. Tasuta. Ja duššidega. Jackpot!
IMG_20180110_184427_edited
Ühel öösel otsustas üks pontsakas vombatihärra (või proua) end meie autokonksu vastu sügamas käia. Esimesel korral ehmatas täitsa ära, kui auto järsku hirmsasti värisema hakkas aga kui põhjustaja teada saime, siis oli lihtsalt naljakas. Järgmisel päeval ööbisime samas kohas ning siis juba teadsime, keda pimeduse saabudes oodata.
IMG_20180114_172125_edited
Näide järjekordsest ööbimiskohast. Lisaks imelisele vaatele saime nautida ka torupillimuusikat (õnneks mitte öösel 🙂 ).

Ja jõudiski järg Sinimägede kätte.

IMG_20180113_113128_edited
Oiii kui palju treppe seal on 😀

IMG_20180113_113425_edited

IMG_20180113_114516_edited

IMG_20180113_115113_edited

IMG_20180113_124444_edited

IMG_20180114_112149~2

IMG_20180114_115223_edited

IMG_20180114_114254_edited

IMG_20180113_123543_edited
A kes seal päevitab?
IMG_20180113_123558_edited
Tema 🙂

IMG_20180114_112243_edited

IMG_20180114_112308_edited

Uue aasta esimestel nädalatel on kuidagi kergem olla hea, pöörata tähelepanu tervisele, leida motivatsiooni piisavalt liigutada, langetada targemaid toiduvalikuid, märgata ümbritsevat ilu ning osata hinnata olemasolevat. Ma soovin, et energia ei raugeks ning seda kõike jätkuks terveks järgnevaks aastaks. Vähem vabanduste otsimist, hinnangute andmist, süüdistamist ja negatiivsele liigse tähelepanu pööramist. Rohkem julgust, pealehakkamist, mõistmist ja tänutunnet. Olge mõnusad! 🙂

Advertisements

One thought on “Jõulud keset suve ja matkad mägedes

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s