Töö viljakuhjade keskel, nii öösel kui päeval.

Paar nädalat tagasi käis töö juures vilgas sagimine. Rekkajuhid seadsid end oma suurte masinatega hommikuti juba enne avamist järjekorda, et kiiresti koormast lahti saada ning uue järgi kihutada. Jõuludeks oli veoautode hordidest alles vaid mudasse surutud rehvimustrid ning viljapunkrite juures viimaseid autosid ootavate töötajate ümber tiirutavad kärbsed. Suurem osa farmeritest jõudsid plaanide kohaselt enne jõule saagikoristusega ühele poole ning see tähendas, et ka meil oli aeg edasi liikuda. Tegelikult pakuti võimalust veel mõned nädalad tööd teha ning kuna veinihooaeg algab meie jaoks 22. jaanuaril toimuva koolitusega, siis oleksime kenasti jõudnud kauem olla. Mõistus ütles üht (oleks ju hea võimalust kasutada ning veel veidi raha koguda), kuid kuulasime seekord oma südamehäält ning otsustasime aja maha võtta, et uuele aastale rõõmsameelsete ja puhanutena vastu astuda. Lõppude lõpuks ei olnud meie Austraaliasse tuleku eesmärgiks ju kullamägede kokku ajamine, vaid rikastumine just reisimise, uute kogemuste, elamuste ja emotsioonide näol. Seetõttu lõpetasime pühapäeval, 24. detsembril, muffinite ja tassikoogiste rohkete pauside saatel töö Viterras ja jätsime naerul nägude ning kurbusega hinges hüvasti toredate töökaaslastega.

DSC_0104
Ettevalmistused viimaseks tööpäevaks.

Nüüd aga lähemalt sellest, mida meie töö endast üldse kujutas. Nagu varasemas postituses mainisin tegeleb Viterra teravilja käitlemisega (põhimõtteliselt ostab farmeritelt vilja kokku, ladustab ja müüb siis edasi) ning  ettevõttel on üle Lõuna-Austraalia ja Victoria osariigi väga palju erinevas suuruses saite.

Map-page-001.jpg
Viterra saitide asukohad kaardil.

Tööle kandideerides pidime avaldusse märkima, kus täpsemalt tööle sooviksime asuda. Valiku langetamine nägi välja sedasi, et võtsime ülaloleva kaardi ette ja  lasime põhimõtteliselt kinnisilmi pastakal kuskile kukkuda. Jälgisime vaid, et koht asuks ookeanile lähedal ning seda läbiks raudtee. Viimane kriteerium oli põhjusel, et lihtsalt tundus huvitavam 😀 Raudtee olemasolu meie igapäeva tööd otseselt kuidagi ei mõjutanud. Pidime vaid jälgima, et ei satuks tuiama ohutsooni (3 meetrit rööbastest), pidama meeles, et laadimise ajal liigub rong suhteliselt hääletult nii edasi kui tagasi, kandma kogu aeg helkuritega tööriietust ning olema täiesti kained (kui tegemist poleks raudtee saidiga, siis on seadusega lubatud tööle ilmuda väikese promilliga). Igastahes osutuks meie valituks koht nimega Bowmans ning tagantjärgi võime pastakale, mis end just sinna maanduma sättis, tänulikud olla – boss ja töökaaslased osutusid väga toredaks, töö oli mitmekülgne ning enamik ajast saime töötada öövahetuses, mis tähendas paremat palka ning vähem kuumuses rügamist.

Meie töö Viterras algas siis, kui farmeritel jõudis kätte saagikoristusaeg ning vilja saidile toimetavate veoautode arv hakkas kasvama. Enne seda, kui teravili punkritesse paigutatakse, fikseeritakse koorma mass kaalumajas ning seejärel määratakse viljale kvaliteedist tulenevalt klass (võetakse arvesse näiteks niiskuse, valgu sisaldust jm). Vastavalt määratud klassile jaotatakse sissetulev vili saidil erinevatesse viljahoidlatesse. Vilja, mis läheb inimestele toiduks, hoitakse suurtes angaarides, ülejäänut (mis läheb näiteks loomatoiduks vms) ladustatakse õues punkrites. Viljapunkreid on mitmeid erinevaid, kuid meie töö käis enamasti sellistega:

DSC_0083
Eespool veel alustamata ning tagaplaanil juba vilja täis punkri algus.

Meie peamisteks ülesanneteks oligi nende punkrite ettevalmistamine vilja vastuvõtmiseks (ehk maapinnale kilede laotamine) ning hiljem suurte viljakuhjade  katmine presentidega (ingl k. tarp). Töötasime kaheksaliikmelises tiimis. Töö erilist ajude ragistamist ei nõudnud, küll aga sai korralikult lihaseid pingutada. Pildilt vaadates ei pruugi aru saada, kuid viljakuhjad olid tegelikult päris kõrged ning nende otsas üles-alla silkamine võttis esimestel päevadel jalad ikka tudisema. Lisaks olid tarbid rasked ning kui tuul meie tööd parasjagu ei soosinud, siis võis pärast viljakuhja katmist olla tunne, et käed kukuvad kohe otsast ära. Kuna jutt võib veidi segaseks jääda, siis jätkan piltidega, ehk aitavad need asjast veidi selgemat pilti luua.

DSC_0047
Autod järjekorras, et vili maha anda.
DSC_0021
Vili jõuab punkrisse enamasti stacker´i ehk virnastaja abil. Rekkajuht kallutab vähehaaval koorma stackerile, mille abil  masina operaatorid selle punkrisse suunavad. Oluline on jälgida, et ühte kohta liiga vähe või liiga palju ei saaks. Kui unistama jääda ja ühte kohta liiga palju vilja kuhjata, siis võib juhtuda, et see hakkab üle ääre voolama ning pärast ootab ees tunnike korralikku kühveldamist.
DSC_0046
Väiksemad rekkad saavad koorma maha anda ka otse vilja punkrisse kallutades.
DSC_0022
Kilesid laotasime maha vastavalt prognoosidele, kui palju vilja konkreetsesse punkrisse paigutatakse. Kui kuhi hakkas liiga lähedale jõudma, siis tuli uus kile olemasolevale juurde õmmelda.
DSC_0020
Ja ruttu rehvid kilele, et tuul seda minema ei lennutaks.
DSC_0022
Mõnikord oli laaduril parasjagu midagi olulisemat käsil ning rehvide pealepanek võttis tavapärasest kauem aega. Tuulisema ilmaga pidime kile nii kaua kinni hoidma, kuni rehvid peale sai ning seega saimegi seda hetke mõnusaks puhkuseks kasutada. Stiilinäide Rainilt.

Kui punkrisse oli piisavalt vilja kogunenud, siis tuli presenti sellevõrra jälle edasi tõmmata ja kuhi kuni stackerini kinni katta. Selleks tõmbasime kõigepealt volditud presendi üle kuhja, keevitasime selle olemasolevale juurde, kinnitasime moon buggy presendi ja köie omakorda moon buggy külge ning tõmbasime laaduri ja vintsi abiga selle siis edasi. Moon buggy vedas presenti viljakuhja pealt ning meie sikutasime maast nurkadest ja servadest.

DSC_0028.JPG
Moon buggy on see taustal paistev kolme rehviga rauast asjandus, mis laaduri abiga viljapunkrite kinnikatmise oluliselt lihtsamaks muudab.
IMG_20171127_180158
Moon buggy oli ka põhjuseks, miks Rain endale ilusa lilla sõrme sai.
DSC_0077
Vintsi ette valmistamas, et volditud presenti üle kuhja tõmmata.
DSC_0026
Kuiva ilmaga on mõnus kuhjade otsas tampida ning vaateid nautida aga kui presendid on märjad, siis peab väga ettevaatlik olema, et mitte tagumiku peal või pea ees alla prantsatada.
DSC_0082.JPG
Rain moon buggy´le kinnitatud köit laadurini vedamas. Vilja sees sumpamine on ikka korralik trenn. Boonusena on saapad ja sokid pärast terija torkivaid sõklaid täis.
DSC_0036
Puhkame jalga.
DSC_0051
Jahedama ilmaga oli mõnus presendi alla sooja pugeda. Kuuma ilmaga punkrite otsa niisama istuma ei läinud, kuna tarbi peal on ca 3-4 kraadi soojem.
DSC_0053
Meie kogemuse põhjal pööratakse Austraalias turvalisusele erilist tähelepanu. Näiteks sellel töökohal pidime enne igat uut ülesannet vastama küsimustele (kas saame aru, mida ülesanne endast kujutab, kas oleme kompetentsed seda sooritama, kas oleme läbi viinud kasutatavate vahendite/masinate kontrolli jne) ja märkima üles kõikvõimalikud ohud, mis esineda võivad. Idee poolest paneb see töötajaid rohkem valitsevate ohtude üle mõtlema, kuid kui neid ankeete päevas kümne ringis teha, siis paratamatult muutub täitmine automaatseks ning asjasse väga ei süveneta.
DSC_0014
Töö oli mitmekülgne ning seda ka tööaja suhtes. Tööpäevade/ööde alguskellaajad muutusid pidevalt. Alustasime päevavahetuses ning hakkasime sujuvalt öövahetusele üle minema, mis tähendas, et iga päev alustasime tunnikese või paari võrra varem. Kui jõudsime juba otsapidi öövahetusse, siis piisas ühest vihmasest ilmast ning olime naksti päevavahetuses tagasi. Nagu Raini näost näha võib, siis korrapärase unerežiimi puudumine andis mõnel päeval eriti rängalt tunda.
DSC_0046
“Kerge” padjakas 😀
DSC_0042
Graffitimeister. Tegelikult märgiti punkritele, mis kuupäeval sadas.
DSC_0038
Käsil rongi laadimine.
DSC_0047
Öövahetuses töötamise üheks suureks plussiks oli see, et kui parasjagu tõesti midagi teha ei olnud, siis ei pidanud töö tegemist näitlema, kuna öösel töötaski ainult meie tiim.
25578880_10214913076289351_1621583389_o
Lisaks olid pausid ettenähtust “veidi” pikemad ning pärast kõhu täis söömist jõudis veel silmagi korraks kinni lasta.
DSC_0011
Päeval pidi aga kogu aeg tööd tegema. Või siis vähemalt tööriist käes asjaliku näoga ringi kõndima.
DSC_0081
Päevavahetus vol 2. Raske töö käib.
DSC_0017
Päevavahetuse suurim nuhtlus – kärbsed!
DSC_0056
Viljakuhjad pidid olema ilusad ja siledad, et pärast presendiga katmist kuskile vett ei hakkaks kogunema.
DSC_0040
Kuidas ma saan jätta lisamata pildi meie lahedatest kaitseprillidest.
DSC_0004
Vahel saime ka teistsuguseid töid teha, näiteks lihtsalt rohida.
DSC_0079
Või hiirte ja rottide poolt presentidesse näritud auke kinni keevitada.
DSC_0092
Väike armas paharett.

Saime nautida mitmeid imelisi päikesetõuse ning enamikel öödel ka selget tähistaevast.

DSC_0055DSC_0009

DSC_0009

IMG_20171129_065653

IMG_20171129_054750IMG_20171129_054642

DSC_0105
Viimase tööpäeva selfie.

Selline oli meie elu viimased kaks kuud. Kokkuvõttes jäime väga rahule ning meenutame  teraviljafarmis töötamise kogemust kindlasti positiivses võtmes. Eile kolisime aga oma elu uuesti autosse ning asusime juba järgmisi seiklusi jahtima.

Soovime kõigile meeleolukat aastavahetust ning kõike head algavaks uueks aastaks!

DSC_0109.JPG

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s