Port Wakefield ja 1700 km retk järgmise töökoha lootuses

Seitsmendal novembril alustasime tööd Lõuna-Austraalia pisikeses linnakeses nimega Bowmans. Tegemist on tõesti väikese kohaga Adelaidist Port Augustasse viiva raudteeliini ääres, kus peale kahe suure ettevõtte (meie tööandja Viterra ning Austraalia juhtiva heina töötlemise ja eksportimise ettevõtte Balco Australia) suurt muud ei tundugi olevat. Seega sai meile esimel korral sealt läbi sõites selgeks, et tulevast elukohta tuleb veidi eemalt otsima hakata. Õnneks asub Bowmansi lähedal kaks suuremat keskust, Balaklava ja Port Wakefield, ning hakkasime end sealsete üüriturgudega kurssi viima. Kuna interneti vahenduselt sobivad variante leida ei õnnestunud, siis seadsime sammud kohalikku kinnisvarabüroosse, mille kaudu lõpuks endale ka Port Wakefield´i elamise leidsime.

Nelja magamistoaga pisike majake ei ole enam oma parimais aastais, kuid pärast laiaulatuslikku küürimist ja enda asjade sissepaigutamist on juba täitsa armsaks saanud. Elame majas neljakesi (lisaks meile elavad siin samuti Viterras töötavad eestlased, kellega tutvusime esimesel koolitusel) ning tänu sellele on üür vägagi mõistlik. Nelja peale peame nädalas tasuma 240 dollarit. Maja plussideks on ka asukoht (tööle sõidame kõigest ca 7 minutit) ja oma aed, kus saab trenni teha (kui töölt tulles veel veidi jõuvarusid alles on) ning pesu kuivatada (minu jaoks suur pluss, kuna olen alati õues kuivanud pesu värskust armastanud).

IMG_20171130_153816

DSC_0156

DSC_0151
Rain kolimisest hinge tõmbamas. Suure toa ainsaks mööbliks kaks matkatooli 😀 .

DSC_0014

DSC_0010
Nii mõnus on üle pika aja ahju kasutada. Ikka banaanileiva lainel 🙂

Port Wakefield on armas linnake, kus olenemata väikesest rahvaarvust (2016. aasta andmetel 636 elanikku) on olemas lasteaed, kool, politseijaoskond,  apteek, postkontor, vähemalt 4 kohvikut, 2 bensiinijaama, pubid, galerii, muuseum, bowlinguväljak, karavanpark, motell, autoremonditöökoda (või kaks) ja kindlasti veel asutusi, mis hetkel ei meenu. Kogukond tundub olevat aktiivne – hooned ja teed korras, suur mänguväljak,  ilusad puhkealad, ajaloolised mälestusmärgid jm.

DSC_0100
Saab ka ujumas käia.

IMG_20171103_155007

IMG_20171103_153636
Ühel jalutuskäigul avastasime siit isegi veidike kodumaad.

Isale meeldib alati atlasest järgi vaadata, mis kohast jutt käib. Teen sulle seekord elu veidi lihtsamaks – selle punase täpikese juures hetkel elamegi 🙂 .

Port Wakefield

Toidupoodi siin ei ole, kuid varusid käime täiendamas kas Balaklavas (25 km kaugusel) või Kadinas (50 km kaugusel). Kadina sõidu võtame ette, kui soovime külastada oma lemmikpoeks kujunenud Woolworthsi või tuleb isu McDonaldsi wrapi järgi 😀 .

Oleme praeguse tööga samuti väga rahul. Vahelduseks on mõnus õues toimetada ning lihaseid kasutada. Lisaks on töökaaslased ja  ülemused toredad. Mida sa hing veel oskad tahta? Töökohustustest täpsemalt räägin aga järgmises postituses (kui oleme siin töötamise lõpetanud), kuna Viterras, nagu ka mitmetes teistes ettevõtetes, kehtib keeld tööd puudutava info sotsiaalmeedias jagamise kohta. Parem karta, kui kahetseda. Esialgse info kohaselt peaks töö lõppema vahetult enne jõule, kuid samamoodi nagu puuvillaski,  ei ole midagi kindel enne, kui see aegreaalselt  kätte jõuab.

Olles tööl käinud vaevu nädalakese, pidime juba küsima kaks vaba päeva, et võtta ette sõit 850 km kaugusel Uus-Lõuna-Walesi osariigis asuvasse linna Griffith. Nimelt ootas meid 15. novembri hommikul kell pool kümme ees Casella töövestlus. Casella on üks Austraalia suurimatest veinitööstustest, kes palkab igal aastal hooajaks väga palju abilisi ning on seetõttu seljakotirändurite seas väga populaarne. Casella tuntuim brand “Yellow Tail” pole Eesti poelettidelgi mingi haruldus.

Casella

Eelmiste töökohtadega võrreldes pakkus Casellasse kandideerimine tunduvalt rohkem närvikõdi. Esiteks juba ainuüksi asjaolu, et pidi koha peal töövestlusel käima  (siiani oleme saanud kõik vajalikud asjad telefoni/interneti teel aetud) ning teiseks olime kuulnud, et tuleb valmis olla matemaatika, loogika, tekstimõistmise küsimusteks ja ka füüsilisteks katseteks. Kes eelmisest postitusest mäletab, siis näiteks praegusele tööle saime hoolimata ausast ülestunnistusest, et kandideerisime sellepärast, et lihtsalt oli tööd vaja 😀 . 14. novembri hommikul vedasimegi madratsi uuesti autosse ning alustasime sõitu Griffithi suunas. Koos peatustega võttis kohalejõudmine meil aega ca 11 tundi. Otsisime üles maja, kus järgmisel hommikul vestlus aset leidma pidi ning seejärel seadsime end ööd veetma samas linnas jõe kaldal asuvale puhkealale.

DSC_0049
Tee peale ostsime kaasa piparkoogimehikese ning leppisime kokku, et võime ta ära süüa ainult juhul, kui tööle kandideerimine edukaks osutub.
IMG_20171115_192710
Ehtne Austraalia – liivaste teepervedega lõpmatusse kulgev maantee.
DSC_0050
Täitsa mõnus oli vahelduseks jälle autos magada.

Hommikul oli meeleolu ärev ning harjutasime veel enda nn müügikõnesid, miks just meid peaks valima. Seejärel seadsime sammud eelmisel õhtul valmis vaadatud maja suunas, et asjaga võimalikult kiiresti ühele poole saada. Üllatusena sujusid asjad tõesti kiiresti. Kõigepealt saime hunniku lehti, mille pidime ära täitma (aadressid, pangaandmed jm) ja peagi kutsuti mind katseid tegema ja proove andma. Seekord õnneks mingit valenäitu kuskilt välja ei vupsanud ning täiendavaid laboriteste vaja ei läinud. Füüsiliste katsete näol ei olnud ka tegemist millegi ülemäära keerulisega, kuna olime paar nädalat tagasi uuesti vaikselt kätekõverdusi tegema hakanud. Esimest korda pärast kahte kuud puhkust ja autos elamist kätekõverdusi tehes tudisesid käed nagu sült (austraallastest töökaaslased ei suuda siiani üle saada sellest, et eestlased söövad tarretises olevat liha. Nende sõnul näeb see välja nagu koeratoit ning pelgalt selle söömisele mõtlemine toob kehale judinad), kuid katsete ajaks olime õnneks rajal tagasi ning sooritused olid edukad. Mida meid siis tegema pandi?

  • Kõndisime nii kandadel kui kikivarvukil mööda tuba edasi-tagasi.
  • Tassisime 25 kg kasti ühest toa nurgast teise, tõstsime neli korda laualt maha ja tagasi lauale.
  • Astusime redelist kümme korda üles-alla.
  • Tegime minuti jooksul nii palju kätekõverdusi tegema, kui suutsime. Kuigi aeg ei olnud veel täis, siis peatas onu mind pärast 30ndat kätekõverdust ja ütles, et väga hea ja aitab küll.. Rainil lasti enne peatamist 50 käetekat teha.
  • Hoidsime kõhuli põrandal olles 2,5 minutit end seljalihastega maast üleval (paljude arvates on see just testi kõige keerulisemaks osaks).
  • Pingutasime minuti jooksul kõhulihaseid.
  • Tegime kümme kükki.

Sellega oli füüsiliste katsete voor läbitud. Suundusin tagasi paberimajanduse juurde ning need matemaatika/loogika/tekstimõistmise testid olid ka oodatust kordades lihtsamad. Nende eesmärk oli vist pigem selgeks teha, kas inimesel on silmanägemine korras ning  lugeda ja põhimõtteliselt kümne piires (siinkohal veidi liialdasin, kuid tõesti oli tegemist elementaarsete teadmistega) arvutada mõikab. Pärast mind uuriti-puuriti ka Raini tervist ja füüsilist võimekust, misjärel ootas ees meie jaoks kõige hirmsam osa – vestlus. Õnneks olid kõik neli intervjueerijat toredad ja sõbralikud ning vestlus sujus tõrgeteta (ei pidanudki mingit müügikõnet pidama, piisas vaid eelmiste töökohustuste kirjeldamisest ning mainimisest, et oleme väga moiveeritud, mida tõestas see, et olime ainuüksi selle vestluse pärast nii kaugelt kohale sõitnud) ning väljusin ruumist hea tundega. Seejärel kutsuti vestlusruumi Rain ja mina läksin tööriideid proovima. Kui Rain vestlusega ühele poole sai, kutsuti meid mõlemaid ruumi tagasi.

dsc_0057.jpg
Vaene piparkoogimehike kahjuks eluga ei pääsenud, kuna saime tööle!! 🙂

Kaks päeva autos istumist ja läbitud 1700 km tasusid end ära. Töö veinitehases kestab eeldatavalt jaanuarist aprillini, kuid täpsem info lubati mõne aja pärast meilile saata. Väljusime majast näod naerul ning suundusime kohvikusse edukat hommikupoolikut tähistama.

DSC_0054.JPG
Kui valikus on šokolaadikook, siis minu jaoks on asi otsustatud 😀
DSC_0056.JPG
Tagasiteel sattusime liivatormi keskele, mis ilmus välja väga järsku ja justkui eikuskilt. Hetkeks, mil taipasin pilti teha, olime hullemast juba läbi. Kõik oli ühtlaselt hall, mitte midagi ei näinud, kuid kartuses, et keegi tagant sisse sõidab, ei julgenud ka seisma jääda.
IMG_20171115_110313
Tagasi jõudes olime pikast sõidust peast veidi soodad, kuid õnnelikud, et järgmine töö on olemas.

Kui vaid mõned päevad tagasi pidime rinda pistma 38-kraadise kuumusega, siis hetkel kirjutan seda postitust villased sokid jalas ja teki all lõdisedes. Vihmast tulenevalt on meil nädalavahetus vaba ning tegime tutvust kohaliku pubiga, mis on siin nagu McDonaldsi restoranid –  alati rahvast pungil. Austraalias on igasugune mängurlus väga populaarne – hobuste võidusõidud, mänguautomaadid jm. Selles saime järjekordselt  veenduda ka siin pubis, kui tellitud toitu oodates nägime, kuidas inimesed tuimade nägudega automaatide taga istuvad, ühte nuppu klõpsivad, vahel midagi võidavad ja võidusumma siis kohe masinasse uue mängu alustamiseks jälle sisse panevad.

24321865_1780047875370071_502604891_o
Tänast hommikukohvi nautisime vanasse kirikusse rajatud armsas kohvikus “Salt of the Earth”.

Mis jõuludesse puutub, siis poodides mängivad jõululaulud, riiulid on päkapiku piltidega kommikarpe täis, naabermaja vilgub tuledes nagu juudi jõulupuu, kuid kui õues on südasuvi, siis sellest õigest jõulutundest on siinpool kera küll asi kaugel.

Teile soovime aga laia lund, maitsvaid piparkooke ning imelist jõulukuud!

 

Advertisements

3 thoughts on “Port Wakefield ja 1700 km retk järgmise töökoha lootuses

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s