Uue autoga Great Ocean Roadile.

Jõudsime tagasi Austraaliasse 27. septembri hommikul kella poole seitsme paiku. Lend ei olnud küll kõige pikem (ca 6 tundi), kuid möödus tol korral kuidagi eriti vaevaliselt.  Leidsime oma armsa bussikese täpselt sealt, kuhu ta jätsime ning õnneks ka samas seisukorras (kõik Eestist saadud kommid ja shokolaadid olid ilusti alles, kui siis ainult veidi pehmemad 🙂 ). Korraks kaalusime varianti sealsamas parklas enne teele asumist tukastada, kuid hinge tungis ärevus ja mõte oli kiirelt peast pühitud.

IMG_20171018_062827
Katkend Tom Valsbergi & Manki Maind´i loost “Mangustiinid ei olegi ahvid”. Taustaks päikesetõus Great Ocean Roadil, 12 Apostli juures.

Ega meil otseselt kuskile kiiret ei olnudki – polnud tööd ootamas ega perekonda, kelle juurde reisimuljeid jagama tõtata. Kuid see-eest oli meil buss ja selleks ajaks juba ilma regota (põhimõtteliselt ilma ülevaatuseta), millega enam liigelda ei tohtinud. Helesinine unistus oli, et õhtuks saame bussi müüdud ja madratsi koos ülejäänud eluga uude autosse ümber kolitud. Seega asusimegi kohe tegutsema. Esimese asjana sõitsime “cash for car” müügimeestele bussi näitama ja uurima, kas ja kui palju nad selle eest nõus maksma oleks ning pärast seda McDonaldsisse hommikukohvi saatel autokuulutusi lappama. Veidi närvikõdi bussiroolis (et jumala eest politsei meie vastu huvi üles ei näitaks, trahvid ilma regota sõitmise eest pidid üsna kopsakad olema) ja õhtuks olimegi armsa, kolksuva, lekkiva, tosoolihõngulise ja regota bussikese välja vahetanud oranži raketi vastu. Siiani oleme valikuga väga rahul ning uus V6 3.8 on meid pooleteise kuu jooksul truult teeninud juba üle 7000 km.

IMG_20170927_131453_edited
Uus ja vana.
IMG_20171004_184714
Stiilipilt.

Peagi hakkas kiusama reisiväsimus ning kuna pidime järgmisel päeval ka veel Brisbane´s olema (ümberregistreerimised jm), siis otsustasime autos magamise asemel end hotellis korralikult välja puhata. Lisaks auto asjade ajamisele põikasime läbi ka haiglast, et Raini kimbutavale Bali Belly´le leevendust saada.

DSC_0402
Tähtsa näoga uue patsiendi ankeeti täitmas. Arstilkäik läks üllatavalt kiirelt ning pool tundi pärast haiglauksest sisse astumist väljusime sealt antibiootikumide retseptiga. Visiiditasuks 40 dollarit ning ravimite abil oli nädalaga vastik kõhuviirus kadunud.

Kes mäletab, siis kirjutasin, et pärast puuvilla asume ilmselt tööle teraviljas (GrainCorp) ning oleme sel teemal tööjõuvahendusfirmaga AgriLabour juba kõnelenud. Aga nagu Austraalias kombeks, siis pikemaks ajaks plaane ette teha ei ole mõtet, kuna vahepeal võivad asjad kümme korda muutuda. Ja nii kuulsimegi juba Balil olles, et kehva hooaja tõttu AgriLabouri kaudu teravilja tööle saada enne uut aastat väga suurt lootust ei ole. Mis seal ikka, olekski võib-olla liiga lihtsalt ja igavalt läinud. Otsustasime sellega edasi tegeleda siis, kui õige aeg kätte jõuab ning puhkuse ajal oma pead olematute probleemidega mitte vaevata. Etteruttavalt võin öelda, et AgriLabour võttis meiega hiljem kaks korda ühendust, et tööd pakkuda, kuid selleks ajaks oli meil juba uus töökoht olemas.
Pärast seda, kui saime linnas kõik vajalikud toimingud auto ümberregistreerimiseks tehtud, otsustasime hakata mööda rannikuäärt lõuna poole liikuma. Meie marsruut nägi laias laastus välja selline (tegime päris palju kõrvalepõikeid):

roadtrippkaart

Paari päeva pärast hakkas kuskil kuklas keegi koputama, et nüüd oleks aeg maapinnale tagasi lennata ja vaikselt tööd otsima hakama. Peatusime akude laadimiseks jällegi McDonaldsis ja esitasime ära avaldused Viterra (samuti teravilja käitlemisega tegelev ettevõtte, mis tegutseb peamiselt Lõuna-Austraalias) meeskonnaga liitumiseks. Mõned päevad pärast kandideerimist helises telefon ning sõbraliku tooniga naisterahvas uuris, kes me sellised olema ja miks just nemad oma potentsiaalseks tööandjaks valisime. Raini üdini aus vastus “just needed a job” (lihtsalt oli tööd vaja) paneb mind tänaseni muigama. Järgmisel päeval saime info, et tööle saamiseks vajalik tervisekontroll (ehk medical) leiab aset 12. oktoobril Melbourne´s. Kuna tahtsime nagunii selle linnaga veidi rohkem tutvust teha, siis broneerisime kaheks ööks majutuse ning jätkasime oma roadtrippi.

IMG_20171008_145850
Bali Belly kurnas Raini ikka täitsa ära – matkates tuli lausa kepp abiks võtta.
IMG_20171002_115230
Pikast autosõidust jalga sirutamas.
IMG_20170929_080057
Austraalias on autos elamine väga mugavaks tehtud. Puhkealad gaasigrillide, katusealuste istumisalade, korralike WC-de (NB! paberi ning kätepesuseebiga) ja mõningal juhul ka joogiveega ei ole mingi ime.
auto
Meie magamistuba.
IMG_20171004_155359
Austraalia parlamendihoone Canberras.

Käisime ka Austraalia pealinnaga põgusalt tutvust tegemas. Wikipediast selle kohta uurides saame teada, et Canberra kavandatigi kohe pealinnana. Kuna Austraalia pealinnaks soovisid saada nii Sydney kui ka Melbourne, siis otsustati selle rivaliteedi ületamiseks 1908. aastal ehitada hoopis uus pealinn. Rahvusvahelise linnaplaneerimiskonkursi tulemusel valis Austraalia valitsus välja ameerika arhitekti Walter Burley Griffini kavandi. Ehitustöid alustati 1913. aastal ja pealinna staatus anti Canberrale 9. mail 1927.

IMG_20171004_132818
Pisikesed paadikesed järvel ujumas nagu pardipere. Taamal paremal paistab Austraalia Rahvusmuuseum.
DSC_0421
Ühel ööbimiskohal leidsime endale armsa sõbrakese. Õigemini leidis tema meid. Kui hommikul autost välja astusime, oli koerake platsis, tõi meile metsa alt pulkasid, et temaga mängiksime ning käis meiega igal pool kaasas (isegi vetsus käies ootas truult ukse taga).
IMG_20171014_162144_edited
Reisimise ja autos elamise üks võludest on see, et kunagi ei tea, milline vaade järgmisest ööbimiskohast avaneb.

Sedasi matkates ja iga päev uusi kohti avastades lendab aeg ruttu ning peagi jõudiski kätte tervisekontroll. Medical on rutiinne kontroll üldjuhul enne iga uue töö alustamist ning olime selle juba korra läbi teinud (eelmise korra kogemused leiab siit). Kui esimesel korral oli põnev, siis seekord juba teadsime, mis meid ees ootab ning tahtsime sellega lihtsalt kiirelt ühele poole saada. Aga kus sa sellega. Pissiproov näitas järjekindlalt, et minu organismis leidub metamfetamiini. Olen selles valdkonnas ikka väga asjatundmatu ning pidin kohe järgi googeldama, millega täpsemalt tegemist on. Kasutades jällegi targa Wikipedia abi sain teada:

Metamfetamiin (ka N-Metüülamfetamiin, Pervitin) on amfetamiini teisend, mille mõju on kiirem ja tugevam kui amfetamiinil. See on ohtlik uimasti, mis tekitab tugevat sõltuvust. Sõltlane ei suuda ilma aineta elada ja vajab enda hästi tundmiseks üha suuremaid koguseid. Kasutamiskorrast toibumine võib võtta mitu päeva, sel ajal on inimene sageli väga närviline ja ärritunud ning võib ta käituda vägivaldselt. Lisaks tekitab aine tarbimine ajukahjustusi, pikaajalisi mälu- ja liikumishäireid. Lisaks peaaju veresoontele kahjustab metamfetamiin ka neere, maksa ja südant.

Silmaring jälle veidi laiem. Rain kõndis just samal ajal mööda, kui õde mulle tulemusi näitas, ning puhkes lihtsalt kõva häälega naerma. Minul oli ka naljakas, kuna varjata polnud midagi. Igastahes saadeti proov edasi laborisse täiendavale uurimisele. Ülejäänud tervisekontroll sujus tõrgeteta ning peagi jalutasime huvitava tulemuse üle arutledes päikesepaistelise Melbourne´i tänavatel. Nüüd jäi vaid oodata, millal labor testid teeb ja tulemused tööandjale saadab.

IMG_20171012_134823~2
Melbourne.

IMG_20171011_181818

Pärast Melbourne´ga tutvumist jätkasime oma sõitu ning peagi hakkasid meie tähelepanu köitma Great Ocean Roadile juhatavad sildid:

IMG_20171015_104050

Great Ocean Road´i ehk Suur Ookeani Tee näol on tegemist mööda rannikuäärt kulgeva 243 km pikkuse teega Austraalia lõunaosas. See on maailma suurim sõjamonument, mille rajasid sõjast naasenud sõdurid aastatel 1919-1932 ning mis on pühendatud Esimeses Maailmasõjas hukkunud austraallastele.

Great Ocean Road oli üks asjadest, mis kuulus meie Austraalia nn to-do listi. Plaanisime seda küll rohkem suve poole sõita, mil õues on kuum ja saab end ookeani ääres sõites jahutuseks ka vette kasta, kuid jällegi..plaane pole mõtet pikalt ette teha. Olime juba nagunii seal kandis, Viterrast vastuse saamisega pidi vähemalt 4-5 päeva aega minema ja ilmad olid üllatavalt ilusad, seega miks mitte. Teekond on täis imelisi vaateid, mõnusaid matkaradasid igale maitsele, vihmametsasid, koskesid, armsaid ookeaniäärseid kohvikuid ja palju muud. Avastamist jagub küllaga ning soovitatav on selle läbimiseks rohkem aega varuda, kui vaid 1-2 päeva. Me võtsime asja rahulikult ning veetsime mööda Great Ocean Roadi seigeldes 4 päeva. Jätkan piltidega:

DSC_0057
Alustasime Great Ocean Roadi hommikukohviga ookeani ääres, Torquay linnas.
DSC_0062
Sattusime sinna juhuslikult laada toimumise ajal (oleks nagu Pandivere päeval olnud), kus lisaks taimedele, igasugusele pudi-padile, elavale muusikale ja erinevatele söömisvõimalustele olid müügiks sellised vahvad rauast meisterdatud kujukesed.
DSC_0064
Väga detailsed ja lahedad, kuid hind üpris krõbe, ca 300-500 dollarit.
DSC_0051
Laat toimus täpselt ookeani ääres, randa oli kõigest mõni samm.
IMG_20171015_135331
Mälestusmärk, mis tähistab Great Ocean Roadi algust.
DSC_0067
Ja sealt need vaated algasid.
IMG_20171015_172237
Just nii lahe see tee ongi!
IMG_20171016_162807
Esimesel kahel ööl ööbisime vihmametsades asuvatel puhkealadel, kuhu sai mööda kitsaid ja kurvilisi teid maksimaalselt 60ga sõites.

IMG_20171016_170200

IMG_20171016_103659
Hommikune jalutuskäik kose juurde.

IMG_20171016_103919

IMG_20171016_103304

IMG_20171016_104408

IMG_20171016_115936
Pärast hommikust jalutuskäiku otsustasime vahelduseks pudrule välja hommikust sööma minna. GPS juhatas meid kuskile angaaride keskele. Rain vaatas mind imestunud silmadega ning küsis, et kuhu ma ta seekord vedanud olen 😀 Tuli välja, et olime siiski õiges kohas ning ühe pealtnäha tavalise angaari sisse oli ehitatud hubane, hea kohvi ning ülimaitsvate söökidega kohvik. Järjekordne näide sellest, et järeldusi ei saa teha pelgalt esmamulje põhjal.
IMG_20171016_124431
Ainult ühel hommikul ei avanenud meile vaateplatvormilt selget vaadet, kuid see-eest olid seal vahvad lambad.

IMG_20171016_124840

IMG_20171016_124818
Igal pool, kus võimalik, teeb Rain loomadega sõprust. Olgu nendeks siis lambad..
GOPR4399
..emud..
IMG_20171016_155714
..või laamad.
IMG_20171018_155404
Great Ocean Roadil nägime lõpuks vabas looduses ära ka koaalad.

IMG_20171015_160535

IMG_20171015_131308

kosk

turist
Ehtne turistikas esimese apostli juures.
DCIM102GOPROGOPR4376.JPG
Ülejäänud apostlid päikeseloojangu taustal.
ommik
Ööbisime keelavatest siltidest ja võimalikest trahvidest hoolimata Great Ocean Roadi peamise vaatamisväärsuse 12 Apostli parklas, et hommikul sinna päikesetõusu vaatama minna. Öösel võpatasin iga valgusvihu peale, kuid seekord läks õnneks ning keegi parklas illegaalselt ööbivaid turiste kimbutama ei tulnud.
GOPR4348
Kuna olen tahtnud juba ammu helikopteriga lennata ning Great Ocean Roadil oli see võimalus olemas (boonusena imelised vaated), siis otsustasime, et ei lükka seda enam edasi ja teeme ära. Mul oli suu terve lennu ajal kõrvuni, Raini näoilmeid ma ei näinud, kuna meile pakuti võimalust, et üks saab tasuta pikemale lennule (15 minuti asemel 25 minutit, hinnavahe 90 dollarit), kui oleme nõus erinevate kopteritega minema. Kasutasime võimalust.
GOPR4354
Mina lendasin sellise armsa kopteriga, kuhu lisaks noorele naispiloodile mahtus kolm reisijat.

selfi2

selfi1

vaade

IMG_20171017_135222
Pärast kopterilendu otsisime üles ranna, mida piloot sõidu ajal soovitas ning tegime kiire supluse. Ütleme nii, et vees oli tunda Antarktikat.
puud
Üks huvitav mets. Puude suremise põhjused pidid olema keerulised, hõlmates näiteks tulekahju puudumist maastikul ja muutusi alustaimestikus. Üheks põhjuseks on aga ka puude lehtedest toituvate loomade rohkus ehk antud juhul armsad koaalad.
kunn
The Grotto.
IMG_20171017_165701
Rain ülemisel pildil oleva koopa Grotto  juures oma “pildi tegemise nägu” tegemas.

IMG_20171017_152334

IMG_20171017_163632
London Bridge. Varasemalt oli see ühes tükis ning turistid said tippu vaateid imetlema kõndida. 1990. aastal varises keskmine osa aga ootamatult kokku jättes kaks turisti vasttekkinud saarekesele lõksu. Tegemist oli õnneliku õnnetusega, kus keegi viga ei saanud ning turistid toimetati helikopteriga turvaliselt maismaale tagasi.
IMG_20171017_162511
The Arch.

Pärast Great Ocean Roadi läbimist võtsime suuna Adelaidi poole ning jäime ootama infot töö kohta. Avastasime ümbruskonnas erinevaid telkimisalasid ning uurisime maad üürituru kohta, kuna tundsime, et kuust ajast autos elamisest selleks korraks jälle piisas.

IMG_20171021_130043
Rand, kus liiv oli paksult kuivanud vetikatega kaetud ning mõõnast tingituna ka vesi kadunud.
IMG_20171020_194853
Lõuna-Austraalias oleme päris paljudel puhkealadel kohanud silte, mis keelavad autos magamise. Mitmetes kohtades on lubatud ööbida ainult karavanidega, kuid õnneks leiab ka neid, kus võib telkida. Kuna eelistame siiski autos magada (meie madrats ei mahukski telki), siis lahendasime olukorra sedasi, et magasime autos, kuid kindluse mõttes panime telgi ikkagi auto kõrvale püsti juhuks, kui keegi peaks kontrollima tulema.
IMG_20171021_142052
Ühel ööbimiskohal (sama, mis ülemisel pildil) avastasime, et maapinda katavad kruusa asemel imepisikesed teokarbid.
IMG_20171027_175231
Järgmine huvitav telkimisala.
IMG_20171027_182530
Kahjuks ei suutnud me seal kärbeste rohkuse tõttu üle ühe öö olla.
IMG_20171028_140751
Puu sees peidus.
DSC_0131
Lõuna-Austraalias peetakse eriti tuleohtlikuks perioodi novembrist aprillini, mille kohta on kõikjal ka hoiatavad sildid üleval. Siin on tõesti väga kuiv ning oktoobri viimasel päeval ühel telkimisalal nägime oma silmaga, millised on tagajärjed, kui keegi lõket hoolega ära ei kustuta. Tol päeval võimendas seda kõike väga tugev tuul.
DSC_0139
Põlengus sai kahjustada ca 600 hektarit. Tulime sealt sellise rutuga ära, et unustasin oma tossud maha.
IMG_20171101_153053
Paar päeva pärast seda, kui põleng oli kustutatud, otsustasime õnne proovida ning vaatama minna, kas tossud on alles. Õnneks jäid need tulest puutumata ning tänu sellele, et puhkeala oli suletud, siis polnud seal ka kedagi, kes oleks võinud need endale võtta või ära visata.
IMG_20171101_152317
Puhkeala asus meist 140 km kaugusel ning olime rõõmsad, et sõidetud 280 km asja ette läksid.
IMG_20171024_203011
Sedasi veetsime õhtuid autos elades.
IMG_20171027_171444
Autoga sõites tuleb tähelepanelik olla, kuna lisaks kängurudele on siin  ka väga palju sisalikke, kes keset teed nägu taeva poole päikest naudivad.
IMG_20171027_171552
Bearded Dragon ehk habemega draakon.
GOPR4402
Lazy Lizard ehk laisk sisalik näeb välja nagu madu, kellelt on kolmveerand kerest tagant ära lõigatud. Antud pildil pani sisalik pea peitu, eespool on tema tagumine osa.

GOPR4290

Sild
Teised käisid seal sillal krabisid püüdmas, Rain vastupidiselt neid hoopis vette tagasi aitamas.

IMG_20171025_134928

DSC_0107
Soolajärv.
DSC_0102
Terve elu soolavarud jalge all.

Tänaseks oleme end uude koju sisse seadnud ning tervelt neli päeva pisikeses linnakeses nimega Bowmans tööl käinud (mis tõestab, et ma ikka ei ole eneselegi teadmata salanarkomaan). Tööst ning uuest kodust lähemalt juba järgmises postituses.

IMG_20171017_152023

Cheers!

Advertisements

2 thoughts on “Uue autoga Great Ocean Roadile.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s