Meie Bali elu vol 3. Ubud.

Ubudi majutus pani kolm korda üle kontrollima, kas sõidustiili poolest sõge bussijuht meid ikka õiges kohas maha pani – Kubu Bali Baik Villa & Resort. Kui tavaliselt oleme harjunud, et internetist tutvustust vaadates tuleb arvestada reaalsuses kolm korda väiksemate tubade ja veidi väsinuma välimusega, siis seekord oligi kõik sama ilus nagu piltidel. Kohale jõudes ootasid meid hilisest õhtutunnist hoolimata soojad naeratused ning tervitusmahlad. Jäime väga rahule ka villa asukohaga, ca 6 km kaugusel Ubudi kesklinnast. Ubud on küll rahulikum kui peolembeline Kuta piirkond, kuid see ei tähenda, et seal poleks tänavatel meeletult rahvast, kaubitsejaid, teedel ummikuid jne. Saimegi selle melu sees aega veeta täpselt nii kaua kuni süda lustis ja kui ära väsisime, hüppasime rolleri selga ning kimasime läbi roheluse mööda kurvilisi, vaateid täis mägiteid vaiksesse ja rahulikku villasse puhkama.

GOPR4232-2
Teel linna.
GOPR4228
Isegi nende pea 180 kraadiste kurvidega harjus ära.

Kui sisimas mootorratturhiir ei ole ja ise rolleri selga ei kipu, siis sai Ubudit uudistama minna majutuse poolt organiseeritud transpordiga (tasuta buss viis 3 korda päevas kindlatel kellaaegadel linna ja tõi tagasi ka, pidi neile vaid teada andma, kui on soovi). Mõned pildid meie elamisest:

IMG_20170918_203413

IMG_20170918_164109
Vaade hotellitoa verandalt.

IMG_20170918_164132

IMG_20170917_210425.jpg

DSC_0342

Järgmisel päeval kasutasimegi kohe tasuta bussi võimalust, et Ubudisse rollerijahile minna. Aga tähtsamad asjad kõigepealt – viisime pesu pesema (mõistliku hinna, hea kvaliteedi ning väga meeldiva teenindusega – Bubble Spin Laundry. Saime pestud, kuivatatud, triigitud pesu kätte samal päeval pärast ametlikku tööaega ja seda ilma lisatasuta) ning käisime armsas warungis söömas. Söögikoha kõrvalt avastasime ilusalongi ja nii juhtuski, et samal ajal, kui poisid mööda linna rollereid otsisid, istusime meie Kristiinaga maniküüris ja saime ühe naljaka kogemuse võrra rikkamaks. Maniküür  polnud suurem asi, kuid see melu, mis seal käis.. Teenindajad vadistasid ise samal ajal klientidele hoolitsusi läbi viies nagu turumutid, mida soosis see, et kõik toimingud viidi läbi ühes ruumis. Jah, ka massaaži sai seal samas “nautida”, õnneks olid need alad siiski kardinatega eraldatud. Samal ajal, kui mulle maniküüri tehti, vahatati kõrval kardina taga mingit meest ning taustaks kõlas vestlus stiilis “kas sul naine on”. Kohati lihtsalt ei suutnud naeru tagasi hoida ning kihistasime koos töötajatega naerda. Kuna meil kõrgeid ootuseid polnud ja hind oli odav (ca 6 AUDi), siis ei olnud me ei pettunud ega kurvad veidi inetu maniküüri üle, vaid pigem tänulikud vahva meelelahutuse eest.

Maniküürist tulles olid poisid meile sõiduvahendid hankinud, mida kohe katsetama läksime. Sõitsime järjekordsesse kohviistandusse. See, et tegemist on kohviistandusega, selgus siiski alles kohale jõudes. Arvasime, et läheme lihtsalt kuskile vaateplatvormile, kuna Google Mapsist kiiruga sihtkohta valides avanes selline pilt:

bali-pulina

Õnneks on kohviistanduste külastamine tasuta ning saime imelist vaadet ikkagi nautida. Bali reisi jooksul käisime kokku kolmes kohviistanduses, millest see (Bali Pulina) oli kindlasti kõige ilusam. Olime küll juba varasemalt enamikku juttu kohvi kasvatamise ja valmistamise kohta kuulnud, kuid alati on võimalik enda jaoks midagi uut ja põnevat avastada. Eelmistes kohtades nägime kuulsaid kohviube söövaid kaslasi (Aasia tsiibet) vaid puuris magamas, kuid seal olid nad hilisemast kellaajast tingituna väga aktiivsed. Tsiibet on väike kassi sarnane imetaja, kes tegutseb peamiselt öösiti. Giid rääkis, et  nad võivad küll armsad välja näha, kuid tegelikult on tegemist üpris agressiivsete isenditega. Sellistes kohviistandustes on loomakesed  pistetud turistidele näitamiseks puuridesse, kus nad närviliselt ringiratast käivad. Giid väitis, et Luwaki kohvi valmistamiseks käivad nad siiski metsast loomade junnikesi otsimas ning suuri loomakesi täis puure neil kuskil peidus ei ole.

Asian Palm Civet
Kakakohvi kangelane.

Miks ollakse nõus läbiseeditud ubadest valmistatud kohvi eest nii palju välja käima (seda peetakse kalleimaks kohvisordiks maailmas)? Tsiibetitel on suurepärane haistmismeel ning vabas looduses valivad nad toiduks välja vaid kõige maitsvamad ja küpsemad kohvimarjad. Lisaks pidi looduslik käärimisprotsess seedesüsteemis kohvimaitsed veelgi tugevamaks muutma. Kui puuris elavatele loomakestele marju sööta, siis valikuvõimalust neil väga ei ole ning nii kaob ära Luwaki võlu. Kahjuks proovitakse mõnikord Luwaki kohvi ubade pähe müüa ka tavalisi ube, mis on kassikakaga kokku määritud. Eks proovitakse ikka igal võimalusel teenida. Korralikes kohviistandustes aga sellist pettasaamist ilmselt karta pole vaja. Pärast vaate nautimist ütlesime viisakalt ära kohvi-tee maitsmise võimalusest ja Luwaki kohvi proovimisest, kuna olime seda just hiljuti teinud. Astusime siiski läbi suveniiripoest ja tänasime sedasi kaudselt toredat istandust huvitava ekskursiooni ja imelise vaate eest.

IMG_20170918_173856

21868414_1591358087551751_971914771_o
Imeline koht kohvi nautimiseks.

Meie villa omaniku Wayani näol oli tegemist tõelise ärimehega, kes iga uue kliendi saabudes näole andis, et tervitada, ennast tutvustada ning oma teisele ärile (Kubu Bali Baik Bike Tours) kliente juurde meelitada. Niimoodi õnnestus tal hommikusöögi jooksul (söömise ajal on ikkameeleolu leebem) ka meile oma jalgrattatuur maha parseldada ning leppisime kokku, et läheme sinna järgmisel päeval. Matk sisaldas varustuse renti, giidi teenust, erinevate kohtade külastamist ning nii öelda päris Bali elu nägemist. See läks meile maksma 400 000 IDR (ca 40 AUDi) inimese kohta. Kuna hinnas oli ka 9 käiguline lõunasöök villa omaniku kodus (just söök on väidetavalt põhjuseks, miks mitmed turistid pärast esimest korda veel mitmeid kordi uuesti matkal käivad), siis ei tundunudki kõige kallim. Müügitrikina lubas Wayan meile, kui tema majutuses elavatele klientidele, 50 000 IDRi soodustust ka ja diil oligi lukus (tuuri täishind nii omaniku jutu kui internetis oleva info kohaselt on 450 000 IDRi).

Enne matka mõtlesime, et saame korraliku trenni ratastega mööda neid mägiseid teid sõites, kuid tegelikkuses olid ainsad, mis pidevalt tööd tegid, sõrmelihased. Sõit kulges põhiliselt ainult allamäge ning tempo oli väga mõõdukas (pigem aeglane), mistõttu sai enamiku ajast pidureid krigistada. Samas jõudiski niimoodi rohkem ringi vaadata. Enne rataste selga asumist külastasime kohviistandust, misjärel viis buss meid parklasse, kus igaüks endale meelepärase sõiduvahendi valida sai. Ja veeremine võis alata.

GOPR4189
Rain oma väljavalitud rattal poseerimas.

Külastasime kohalikku algkooli, kus nägime klassiruume ja väikseid koolivormis poisse-türdukuid õue peal mängimas või trepil matkast puhkamas. Nimelt oli neil lõppenud koolivaheaeg ning uuesti koolirutiini sisseelamiseks korraldatakse alguses matkasid, mängitakse õues mänge jm. Balil on kooliharidus tasuta esimesed 9 klassi, hiljem oleneb juba pere võimekusest, kas minnakse edasi õppima või tööle. Koolipäevad kestavad poole üheksast kella üheni ja koolis käiakse kuuel päeval nädalas, ka laupäeviti.

GOPR4192
Klassiruum.

Pildid tehtud, lastele lehvitatud ning veeremine võis jätkuda.

GOPR4195
Peatusime, et ämblikke imetleda.

Järgmisena külastasime traditsioonilist Bali külaelanike kodu (ma väga loodan, et need, kelle kodudesse ekskursioonie korraldatakse, saavad selle eest ikka korralikku raha, et turistid nende õuel igapäevatoimetusi suu ammuli pealt vahivad). Saime teada, et tavaliselt elab ühes kohas pea terve suguvõsa. Majapidamises, mida meie külastasime, elas 17 inimest, giidi kodus aga näiteks 22. Õnneks on siiski peredel enamasti oma pisike majake (õue peal ongi lisaks tähtsal kohal olevale peretemplile palju väikseid hooneid). Reeglina hoolitseb kogu pere eest vanim poeg ning seda, mitmes poeg peres ollakse, pidavat olema hästi aru saada ka mehe käitumisest (vanim poeg enesekindel ja otsustaja, nooremad sõnakuulajad). Kui poeg naise (või naised) võtab ja pere suureneb, siis ehitatakse taha poole lihtsalt majakesi juurde, maad selleks pidi neil jaguma. Huvitava asjana saime teada ka seda, et surnud maetakse ja kaevatakse siis 5-10 aasta pärast üles ning tehakse ühine ärasaatmistseremoonia (surnud põletatakse templis), kuna nii on odavam.

GOPR4198
Traditsiooniline Bali külaelanike kodu.

Selliste teadmistega jätkasime jalgrattamatka. Nägime erinevaid tööetappe riisipõldudel, kukepoksi areene, kanalaid, seda, kuidas üks matkalistest rattaga kraavi vajus ja kerge karastuse osaliseks sai ning muidugi palju ilusat rohelist loodust.

GOPR4205-3
Põlvini mudas riisipõldu kündmas.
GOPR4204-1
Ruumipuuduse tõttu kuivatatakse riisi tänavatel.
GOPR4205
Ja ikka allamäge.

Peagi jõudsime jalgrattamatkaga ühele poole ning ees ootas suurelt reklaamitud lõunasöök. Traditsiooniline indoneesia toit, mis oli maitsev ja turistide jaoks tehtud vähemate või täitsa ilma vürtsideta.

GOPR4209
Rain suurelt reklaamitud lõunasööki lõpetamas.

Kokkuvõttes oli matk täitsa huvitav, giidid toredad ja asjalikud ning saime parema pildi kohalike elust.

21845594_1591345954219631_1108712290_o
Matkalised.

Jõudsime varakult koju ja läksime veel omapead Ubudi ümbrust avastama. Leppisime Kristiina ja Siimuga kokku kose nime, kuhu suundume ning hakkasime liikuma. Nagu Bali liiklusele kohane, olid ühel hetkel sõbrad silmist kadunud ja sõitu tuli jätkata omapäi. Kohale jõudes selgus, et seda koske sai vaadata kahest erinevast kohast ning olime erinevad sihtkohad GPSi pannud. Mõlemad olid ilusad ja nii nägimegi ühe sõiduga kaks kohta ära (ühe reaalselt ja teise piltide pealt).

GOPR4216
Meie Rainiga jõudsime sellise koseni.

Järgmisel hommikul võtsime suuna elevanditempli poole. Tasub teada, et parklas ja enne sissepääsuni jõudmist üritavad kõik sulle templisse sisenemiseks vajalikku sarongi müüa (templi näol on tegemist püha kohaga ning sinna sisenemisel kehtivad omad reeglid, näiteks peavad kõik kandma sarongi ja keelatud on siseneda naistel, kellel parasjagu menstruatsioon), kuid tegelikult saab selle väravas tasuta laenutada.

IMG_3413
Goa Gajah – elevandi koobas.
IMG_3405
Kristiina ütles, siis kõnnime siin pildil nagu sõtta 😀
IMG_3430
Niiiiiiii palju banaane!

Järgmisena asusime otsima ilusat koske, mille kohta internetist lugesime. Pärast tunniajast sõitu rolleril lõid selg ja tagumik tuld. Kohalike abiga (inglise keelt eriti ei osatud, kuid näitasime pilti, kuhu minna tahame. Õige suund näidati kätte ja igaks juhuks sõideti veel autoga järgi, kuna ilmselt aimati, et me ei oska pisikesele teerajale, kus ühtegi viita polnud, sisse keerata) jõudsime lõpuks õige teeotsani ning matk koseni võis alata.
Aega võttis, mis ta võttis aga kohale me jõudsime ja see oli kõike seda ekslemist kindlasti väärt. Turistihordid seda paika veel avastanud pole ning saime kogu ilu omaette nautida.

IMG_3445
Teel peidetud kose juurde.
IMG_3459
Ikka veel teel.
IMG_3597
Üles leidsime!

Tegemist on püha kohaga, kuhu inimesed lähevad, et oma hinge kõigest halvast puhastada ja ravida.

IMG_3562
Püha veega end puhastamas ja ravimas.
IMG_3563
Ja olengi terve 🙂
IMG_3807
Nagu Rainile kombeks, siis tuleb ju ikka kuskile võimatusse kohta ronida ning sealt vaadet nautida.

Üks asi, mida Balil oleku ajal veel kindlasti ära tahtsime teha, oli päikesetõusumatk vulkaani otsa. Võtsimegi ühendust juba tuttava autojuhiga Ketutiga (kes meid Kutas elamise ajal ahvimetsa sõidutas) ning leppisime kokku, et kell 2 hommikul/öösel hakkame vulkaan Baturi poole liikuma.
Matkasid on võimalik väga mitmetest erinevatest kohtadest osta. Olenevalt sellest, kas pakutakse süüa, kui suur on grupp jm, varieeruvad ka hinnad. Meil oli oma giid, vulkaani otsas pakuti sooja kohvi/teed ja veidi kõhutäidet ning maksime selle eest 500 000 IDRi (ca 50 AUDi), mis sisaldas ka transporti. Tegemist oli väga laheda kogemusega ja imeliste vaadetega! Erinevalt jalgrattamatkast sai seal korralikult trenni teha (järgmisel päeval lihased valutasid), mäe otsast alla jõudes jalad tudisesid ning tossud nägid välja sellised:

dsc_0375-e1508506510327.jpg

Ülesronimine võttis aega ca 2 tundi. Soovitan kindlasti matk ette võtta, kui peaksite Balile sattuma, sest mitte iga päev ei avane võimalust hommikukohvi selliste vaadete taustal nautida (PS! Soojad riided tuleb kaasa võtta).

IMG_20170922_054943_164

IMG_20170922_054547

GOPR4235
Lisaks turistidele nautisid vulkaani otsas elu ka ahvid, kes inimestelt osavalt toitu näppasid.
GOPR4238
Kristiina vulkaanikraatri serval janust ahvikest jootmas.
IMG_20170922_062214
Taamal tossamas aktiveerunud vulkaan Agung.

Meie Ubudis elamise ajal hakkasid levima jutud, et viimati 1963. aastal pursanud vulkaan Agungi sisemine aktiivsus on väga kõrge ning see võib pursata lähimate tundide või nädalate jooksul. Esimest korda elus kogesime ka kerget maavärinat (tingitud vulkaani sisemisest tegevusest). Tänaseni pole vulkaan veel pursanud, kuid evakueeritud on väga paljud, loomad ohupiirkondades üksi ja näljased. Eelmisel korral purskas vulkaan tervelt aasta aega järjest (1963-1964) ning seda peetakse Bali ajaloo üheks suurimaks ning laastavamaks katastroofiks, mis võttis elu rohkem kui tuhandelt inimeselt, hävisid metsad, põllud, koduloomad. Looduse hävitav jõud on ääretu ning selle vastu ei saa. Õnneks elame tehnikaajastul ja võimalus selliseid katastroofe ette näha ning varakult tegutseda, on suurem.

Järgmisel päeval käisime imetlemas kuulsat Kecak Fire & Trance Dance etendust. Seda viiakse läbi õhtuti, kui väljas on juba pime. Elava tule ümber hoolitsevad etenduse muusikalise poole eest vähemalt 50-liikmeline meeskoor ning lugu jutustavad erinevad tegelased nende ümber, keskel tantsides. Esinejad olid hingega asja juures – kõik need näoilmed ja ilmekad hääletoonid. Väga vinge värk!

DSC_0368
Mehed ümber tule istumas, laulmas ja tantsimas.

Viimastel päevadel käisime raftingus ning tänuväärse heategevusorganisatsiooni Barc4BaliDogs varjupaigas kutsikatega mängimas.

GOPR4242
Mesilased jõe äärde marssimas.
GOPR4245
Ja jõe peal lustimas. Väga mõnus ajaveetmisviis. Järgmisel korral prooviks juba veidi ekstreemsemat varianti.
GOPR4251
Sõidu lõpuks läbimärg ja üleni rõõmus.
GOPR4249
Bali tugevad naised, kes kummipaadid pärast mööda treppe üles vedama pidid (meid võttis juba enda üles toimetamine hingeldama).
DSC_0376
Kutsudele süüa viimas.
DSC_0377
Ja nendega mängimas. Rõõmuteraapia iseendale.

Viimasel päeval sõidutas sõber Ketut meid lennujaama ning jäime ootama, kas saame tagasi Austraaliasse või tuleb Bali puhkust vulkaani tõttu pikendama.

Lõpetuseks mõningad huvitavad/kasulikud tähelepanekud Bali kohta:

Bali kraanivesi pole joodav ning ka hambaid ei tohiks sellega pesta. See on üks levinud põhjustest nn Bali Belly (äge kõhulahtisus, millega võivad kaasneda palavik, oksendamine, nõrkus jm) ohvriks langemisel. Rain juba teab, kui vastiku asjaga tegemist on, kuna kannatas selle all pea pool kuud ning sai jagu alles tänu antibiootikumidele.

Pudelivett ostes tuleb tähelepanelik olla, kuna näiteks rannas võidakse sulle joogivee pähe hoopis kraanivett müüa. Alati tuleb kontrollida, kas pudel on avamata (tasub ka üle kontrollida, kas kork on ikka õigesti kinni või näiteks liimitud). Poodides õnneks sellist ohtu pole.

Midagi tänavalt ostes tasub teada, et tavaliselt öeldakse esimese katsega mitmeid kordi kõrgem hind. Heade kauplemisoskustega on võimalik esialgsest hinnast üle poole kindlasti alla tingida.

GOPR4210
Rolleritele saab kütust osta ka sellistest vahvatest tanklatest, kus mõnikord võivad müüjateks olla ainult äärmiselt asjalikud lapsed. Kütust müüakse teede ääres ka 1 liitristes viinapudelites ning üks pudel maksab 10 000 IDRi ( ca 1 AUD  / 0,66 EURi).

Tõdesime, et Bali on üks väga ilus saareke, kuid suurte kontrastidega. Turismipiirkonnad on täis uhkeid villasid basseinide ja maast laeni akendega, samas kohalikud võivad magada hüttides, kus pole seinugi, on vaid õlgedest katus pea kohal. Rahvast on meeletult ning kahjuks on sama palju ka prügi tänavatel, kraavides jne.

Wikipedia andmetel on tervelt 83 % Bali elanikest hindud, millest tulenevalt usutakse karmasse ja ollakse abivalmid ning sõbralikud. Enda reisikogemuse põhjal saame kohalike headusüdamlikkust ning abivalmidust kinnitada.

Bali nimedesüsteem on nii huvitav, et ei saa seda kuidagi postitusest välja jätta. Lühidalt kirjeldades oleneb lastele pandav nimi sellest, mitmendana perre sünnitakse. Vanimale lapsele saab nimeks kas Wayan, Putu, Gede või tüdrukule Ni Luh. Wayan on väga levinud nimi ning tähendab tõlkes “kõige vanem”. Teisele lapsele saab nimeks Made, Kadak või Nengah. Kolmandana sündinud on Nyomanid või Komangid ning neljandal suure tõenäosusega nimeks Ketut. Kui perre sünnib viies laps, siis tema nimeks saab Wayan Balik ehk tõlkes “Jälle Wayan”.

Sellega saidki vast peamised reisimuljed kirja. Oleme õnnelikud, et meil oli võimalus selle saarekese eluga pikemalt tutvuda ning jäime sealveedetud ajaga väga rahule.

21585501_1583378671683026_765228490_o
“Travel is the only thing you buy that makes you richer”

 

 

Advertisements

One thought on “Meie Bali elu vol 3. Ubud.

  1. Oi, Tuulike! Aitäh! Sinu lugusid lugedes ja piltidelt vaateid-olukordi nautides koged tõesti, nagu olekski ise ka seal! Tõesti imelised lood ja seiklused! Olge hoitud ja kallid!

    Liked by 1 person

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s